Jumala teine raamat

See huvitav tekst teatab meile, et isegi inimesed, kes ei oma Piiblit, omavad mõningast Jumala sõna, mingit teadmist sellest, kes Ta on. Eelmises salmis märkis Paulus, et “mida teatakse Jumalast, on avalik nende seas; sest Jumal on seda neile avaldanud” (Ro 1,19). Salm 20 täpsustab, et Jumal teeb oma igavese väe ja täiusliku olemuse selgeks läbi oma loodu.

See on tähtis mõte. Paulus räägib paganaist, kes pidevalt ignoreerivad Jumalat, et nad on vastutavad selle eest tänu sellele, mida nad Jumalast teavad ja headusele, mida nad looduses ja inimeste juures näevad.

Jumala ilmutus looduses on see, millele teoloogid viitavad kui “üldine ilmutus”. Selline ilmutus on loomulikult kaugel täiusest. Ellen White kirjutab sellest: “Loodus räägib nüüdki Loojast. Kuigi see loodu on mittetäiuslik ja osaline. Ja oma langenud olekus, nõrgestatud jõudude ja häiritud vaadetega, oleme võimetud õigesti sellest aru saama. Me vajame Tema täiemat ilmutust, mida Jumal annab meile oma kirjutatud Sõna kaudu.” (Ed 17). Teoloogid kirjeldavad Jumala täiuslikumat ilmutust Piiblis kui “erilist ilmutust”.

Pauluse päevil elanud juutidel olid mõlemad Jumala raamatud (üldine ja eriline ilmutus), kuid paganatel oli ainult mittetäielik ilmutus looduse läbi. Kuid isegi see osaline ilmutus läbi looduse ja südametunnistuse andis neile vastutuse.

Nende tõeline probleem, nagu Paulus mainib Rooma 1,18, oli see, et nad eelistasid “jumalakartmatust ja nõrkust” sellele, mida nad Jumalast ja Tema headusest teadsid. Tulemusena valisid nad tõest arusaamiseks oma nõrkuse. Paulus jätkab 20. salmi teises pooles, et selle üldise ilmutuse äralükkamine jättis nad ilma vabanduseta.

Mõte on selles, et Jumal on andnud igale inimesele mingit infot endast ja tõelisest headusest. Igaühel meist, olenemata meie piiratud teadmistest, on vastutus elada vastavalt sellele informatsioonile, mille Jumal talle andnud on.

Aita mind täna, Isa, kasutada kogu seda valgust, mille Sa mulle andnud oled.