Paulus alustab oma käsitlust Aabrahamist, vihjates juutide uskumusele, et nende suur esiisa on õigeks mõistetud tegude põhjal. See uskumus on juudi õpetajate seas laialt levinud.
Toetudes oma mõtetega 1. Moosese 26. ptk salmile 5 (”Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada – mu käske, seadusi ja õpetusi”), põhjendasid juudid, et patriarh oli täitnud kogu Seadust juba enne, kui see rahvale anti. Juudi raamatutest võime lugeda, et Aabraham oli täiuslik kõigis oma tegudes ja tegi meelehead Jumalale ning sai seeläbi õigeks. Manasse palves mainitakse, et Aabraham, Iisak ja Jaakob ei pidanud Jumala ees midagi kahetsema, sest nad olid õiged ega patustanud Jumala vastu (Manasse palve 8). Veel kirjutatakse, et Aabraham oli paljude rahvaste suur isa ja keegi ei ole tema sarnane. Ta pidas kinni Kõigekõrgema seadustest ja sõlmis Temaga lepingu. Ta kinnitas lepingu oma lihas ja kui ta proovile pandi, osutus ta ustavaks.
Aabraham oli juutide silmis täiuslik mees. Ta oli pidanud kõiki seadusi. Ja seepärast sõlmis Jumal temaga lepingu.
Kui see kõik on tõsi, siis oli Aabrahamil kohe kindlasti midagi, millega kiidelda. Ta oleks võinud endale au anda, et saavutas oma õigeksmõistmise, ta oleks võinud oma uhkuses kõvasti pasunaid puhuda lasta.
Paulus astub selle seisukoha vastu julgelt välja. „Kui,” ütleb ta, „Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis tal on, millega kiidelda.” Järgmisena lisab ta, et Aabrahamil ei ole mingit alust Jumala ees kiitlemiseks. Paulus selgitab Roomlastele 4. peatükis, miks Aabrahamil ei ole põhjust eneseülistuseks. Juudid olid ajalugu valesti mõistnud. Aabraham on tegelikkuses usu läbi õigeks mõistetud, mitte tegude kaudu.
Siin peitub kõigi kristlaste jaoks õppetund. Väga lihtne on võtta meie usukangelased, meie koguduse kangelased, meie kiriku kangelased ja asetada nad pjedestaalile. Kuid ilmselge tõde on, et me kõik oleme patustanud ja seega ka armust ilma. See on ainuke viis ajalugu tõlgendada. Armuevangeelium ei ole ainult nõrkadele. See on kõigile, isegi Aabrahamile.
In English