Hindamatu kingitus

Armas lugeja!

Kindlasti oled sa mõnel eluhetkel mõtisklenud Jumala kirjeldamatult suure armu üle. Arvan ka seda, et Tema armu sügavust ja suurust ei suuda ükski inimene täielikult mõista. Küll aga oleme me kõik erineval moel saanud maitsta Jumala armu.

Täna hommikul tahan sind julgustada läbielatud kogemusega, mis juhtus minu elus palju aastaid tagasi, mil Jumal mind päästis võimalikust füüsilisest hukkumisest. Oli imekena suvepäev seitsmekümnendate alguses, mil elasin, õppisin ja töötasin Tartus. Tulin just töölt ja kiirustasin kellaajaliselt kokkulepitud kohtumisele. Ilm oli väga palav ja mind vaevas kohutav janu. Selle leevendamiseks otsustasin bussipeatuse lähedal asuvas poekeses juua pudeli limonaadi. Tegelikult oli mul varuks jäänud üsna vähe aega. Nõnda ma siis seisingi kümnekonna meetri kaugusel kaupluse uksest kõrge kiviseina ääres ja püüdsin otsusele jõuda, kas minna sisse janu kustutama või kiirustada kohtumisele. Millegipärast oli tol hetkel otsustamine väga raske - olin justkui paigale naelutatud. Võisin olnud nõnda seisnud umbes 30 sekundit, kui soov midagi juua minus võidule pääses ja ma tormasin poodi. Vaevalt oli müüjanna limonaadipudeli letile asetanud, kui tänavalt kuuldus vali kärgatus ja plekikolin. Hetkega olime mõlemad väljas teiste uudistajate keskel. Samal kohal, kus ma mõned hetked tagasi oma otsustamatuses seisin, külitas nüüd „Moskvitš 408„, täiesti lömmis. Selgus, et masin oli millegipärast teelt välja sõitnud ja suure hooga põrganud vastu eelmainitud kiviseina. Lähedalseisvad vanemad mehed rääkisid, et kui avariimomendil keegi oleks juhtunud sel paigal olema, võinuks ta väga kergesti surma saada. Imelik nõrkuse tunne käis kõhust läbi, kui neid sõnu kuulsin. Samas ei osanud ma midagi muud mõelda, kui et küll aga vedas. Tollal ma veel Jumalat ei tundnud.

Aastaid hiljem aga tuletas Jumala Püha Vaim selle sündmuse mulle väga kirkalt meelde ja siis taipasin tõeliselt, millest olin tegelikult pääsenud. Üks on see, et pääseda füüsilisest hävingust ja rõõmustada lihas, palju tähtsam aga see, et mu hing pääses igavesest hukatusest. Tagantjärele mõistan selgesti, et selles minu kogemuses sai ilmsiks puhas Jumala arm. See oli tol ajal veel küll eelarm, kuna päästev arm sai mulle osaks aastaid hiljem, kui sain Jumala lapseks. Issanda teed on väga imelised ja ette äraarvamatud! Temal on plaan iga inimese jaoks: nii sinu kui minu jaoks ja juhuseid selles plaanis pole.

Mart Olema