Rohkem kui prohvet

Eile öösel seisin nägemuses inimeste ees, kes kandsid vanku-matut tunnistust käesoleva aja tõe ja töö kohta. Pärast ettekannet kogunesid paljud minu juurde ja esitasid küsimusi. Nad soovisid nii palju selgitusi selle, teise ja kolmanda asja kohta, nii et ma ütlesin: „Üks küsimus korraga, muidu ajate mu segadusse.“

Seejärel pöördusin nende poole, öeldes: „Aastate jooksul on Issand andnud palju tõendeid, et Ta on andnud mulle töö. Need tõendid ei saaks ilmselt enam suuremad olla. Kas kõrvaldate ini-mese uskmatuse algatusel kõik need tõendid nagu ämblikuvõrgu? Mu süda valutab tõsiasja pärast, et paljud, kes praegu on segadu-ses ja kiusatud, on need, kel oli rohkelt tõendeid ning võimalusi mõelda, palvetada ja mõista, kuid ometi ei mõista nad eksitavate argumentide olemust, mida esitatakse neile, et mõjutada neid hülgama Jumala hoiatusi, mis on antud selleks, et päästa neid nende viimaste päevade pettekujutlustest.“

Mõned komistasid fakti otsa, et ma ütlesin, et ei nimeta end prohvetiks, ja nad küsisid: „Miks nii?“

Ma ei ole midagi väitnud peale selle, et mulle on öeldud, et ma olen Issanda käskjalg. ... Mu töö alguses küsiti minult palju kordi: „Kas sa oled prohvet?“ Ma olen alati vastanud: „Ma olen Issanda käskjalg.“ Ma tean, et paljud on mind nimetanud proh-vetiks, kuid ma pole sellele tiitlile pretendeerinud. Mu Päästja kuulutas mind oma käskjalaks. „Sinu töö,“ teatas Ta, „on kanda minu sõnu. Kummalisi asju sünnib ning ma eraldan su noorest peast kandma sõnumit eksijatele, viima sõna uskmatutele ning noomima Sõna alusel sule ja häälega tegevusi, mis pole õiged. Manitse Sõnaga. Ma avan sulle oma Sõna. ... Minu Vaim ja vägi on sinuga.“

„Ära karda inimesi, sest minu kilp kaitseb sind. See pole sina, kes kõneleb, see on Issand, kes annab hoiatus- ja noomituskuulu-tuse. Ära kaldu kunagi tõest kõrvale, mitte mingisugustes olukorda-des. Anna edasi valgus, mille ma sinule annan. Sõnumid nende viimaste päevade jaoks tuleb kirjutada raamatutesse ja need pea-vad olema tehtud surematuks, et need tunnistaksid nende vastu, kes kord on rõõmustanud valguses, kuid on kurjuse hukutava mõju tõttu sellest loobunud.“ – Käsikiri nr 63, 26. mai 1906, „Käskjalg“.