Ma ikka imestasin, miks lasi Jeesus sel vaesel noormehel sigade toitu himustada. Ta oli ju juut.
Minu arvates oleks palju parem olnud lasta tal kanakarjas olla. Üsna meeldiv ajaveetmise moodus. Või veelgi parem, lambad. Mäletan, kuidas poisipõlves hullasid Põhja-California kevadiselt rohelistel küngastel lambad. Kallis mälestus.
Kuid Jeesus lasi sel noorel mässajal karjatada sigu, kõigist koduloomadest kõige räpasemaid ja juutide jaoks roojaseid. Aga asi on veel hullem. Noorukit kujutatakse sigade toidu peale suud vesistamas. Ma ei tea, kas olete näinud, mida sead tavalises talus söövad. Võin kinnitada, et seda ei tahaks te suhu panna.
Jeesus tahab tegelikult selle seatoidulooga öelda, et see noormees oli jõudnud oma köie lõppu. Raha oli tal otsas. Ja sellega koos olid läinud ka sõbrad – kõigepealt naised, ma arvan, ja siis ka mehed. Head ajad olid läbi.
Ja siis pidi see noor mees hakkama elatise teenimiseks tegelikult tööle. Kuna teda oli kogu elu hellitatud, pidi kõik see olema tema jaoks suur šokk. Ja töö olemus – äärmiselt põlastusväärne. Ta oli oma köie lõpus.
Kuid paljude jaoks meist on enda köie lõpp see koht, kus pillav Jumal ulatub kõige paremini meieni. Meie köie lõpp on Tema köie algus.
Alati otsiv Püha Vaim leidis nooruki sigalast. Piibel räägib, et kui ta oli põhja jõudnud, „jäi ta mõttesse“. See tähendab, ta nägi, mida tähendab ilma Isata elamine. Viimaks mõistis ta, kuhu oli mässumeelne elu ta viinud.
Eksistentsiaalsesse hetke jõudes mõistis ta vajadust Isa järele, nagu ta kunagi varem polnud mõistnud. Ja selle Vaimust juhitud arusaamisega langetas ta otsuse teha kannapööre ja minna koju tagasi.
Isa, aita mul mõista, kui väga ma vajan Sind! Palun ära lase mul kunagi unustada ega eirata oma sõltuvust Sinust!