Tule koju

„Jumal samuti armastab patust ja vihkab pattu.”

„Ma ei taha halbadest tegudest kuuldagi, maailm on juttudetagi kurjust täis.”

„Mida sa siit loodad leida? Patuste kodus peadki pattu nägema. Seda eitades kasvab raskus üle pea. Raskusele tuleb võiduni vastu panna.”

„Aga mis vahendeid sina soovitad?”

„Väikest inimest kasvatab kodu, suurt usk. Palveta patuste eest, et Jumal annaks meeleparandust ja päästet. Mõne elukogemused viivad tõesti läbi kohtupingi Jumala juure.”

„Aga miks mina?”

„Kes muu teab patuse häda kui teine patune. Kristuse arm liidab meid. Koos on kergem astuda.”

„Peab tõesti Jumal olema, et uskuda inimese paremaks muutumisse.”

„Elas mees. Häbiks oma vanematele ja kogu külale. Varastas isegi kodust ja elas kõlvatumalt. Kõik hoidsid temast eemale. Ühel päeval jäi ta kadunuks. Külarahvas hingas kergemalt. Isa-ema jäid päeva pealt kümme aastat vanemaks. Kui ta siis teo pealt kinni püüti, otsustas kohus tal käed maha raiuda. Mees sülgas põlglikult otsuse peale. Siis tõusid tema isa ja ema püsti ja kostsid pojale, kes kodus poleks neid kuulanud, et ka halb laps on laps ja vanematele armas, sest „meie oleme sinu pärast hoolt ja vaeva näinud”. Isa tõotas, et kui vaid kõrge kohus pojal hinge sisse jätab, on tal alati koht, kuhu tulla, sest „meile oled sa viimastel päevadel sama armas kui esimestel. Kuigi me ei tea, kust on tulnud sinu kurjad teod, näeme meie kohtupingis oma last, keda parimal viisil kasvatada tahtsime. Tule koju! Tule või elust vigasena, ilma käeta,” ütlesid nad, „me ei taha sind igaveseks kaotada.” Mõtle isa sõnadele!” käskis karjus.

Aleksei Peetson