Meie pikameelne Jumal

Kui tänulikud peaksime olema, et Issand on pikaldane vihas-tuma! Missugune imeline mõte, et Kõigeväeline hoiab oma või-mast väge vaos! Aga kuna Issand on kannatlik ja pikameelne, ilmneb sageli inimsüdame kalduvus söandada jultunult patule pattu lisada! ... „Kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta, siis kas-vab inimlaste julgus kurja teha“ (Kg 8:11). Selle asemel et kalgis-tada patust pidevas üleastumises, peaks Jumala kannatlikkus pa-nema inimese otsima Jumala andestust, et tema nime taga taeva-ses aruandes seisvad sissekanded saaksid kustutatud. ...

Saatan on kurjuse algataja. Ta kaldus kõrvale truudusest Juma-lale. Need, kes elasid tema vaenulikkusele visalt kaasa, heideti koos temaga taevast välja. Saatana meeli täidab lepitamatu viha Jumala vastu. Ta on kasutanud pidevalt oma mõju, et kustutada inimkonnalt Jumala kuju ja varustada neid oma saatanliku jäl-jendiga. Tema püüdlus petta meie esivanemaid õnnestus. Jumala näo järgi loodud inimkond kaotas oma süütuse, sai üleastujaks ning alustas truudusetu alamana karjääri allapoole. Saatan sai kontrolli inimese tegutsemisjõu üle. Ta mõjutas tunnete kaudu mõistust.

Nii on olnud maailma algusest peale. Selmet jääda Jumala mõ-ju alla, et ta võiks peegeldada oma Looja moraalset olemust, sea-dis inimene end Saatana mõju alla ja muutus isekaks. Niimoodi sai patt kõikehaaravaks kurjuseks. Ja kui kohutav on patu kurjus!

Saatana sisendustele järele andes avasid meie esivanemad kur-jusele värava maailma. Inimkonna isa ja ema kaheldavad põhi-mõtted avaldasid mõju mõnedele neist, kellega nad lävisid. Para-diisis alguse saanud kurjus on läbi aegade laienenud. Kuigi Aadam ja Eeva jutustasid oma lastele pattulangemise kurba lugu südame-valuga, sai nende perest lahutatud pere. Kain otsustas teenida Saatanat, Aabel Jumalat. Kain tappis oma venna Aabeli, sest vii-mane ei järginud tema eeskuju.

Et maailm ei saaks moraalse rikutuse tõttu hukka, kavandas Jumal suure lunastustöö ja saatis oma Poja siia maa peale inim-konda vabaks ostma. – Käsikiri nr 55, 27. jaanuar 1901, „Jumala kannatlikkus“.