Siin on tragöödia. Kuigi Jumala loodu majesteetlikkus ja selle töötamise keerukus puudutab igat inimest, on enamus läbi ajaloo kukkunud läbi kas Jumala austamises või tänu andmises Tema loendamatute õnnistuste eest. Sellepärast esitab Paulus koos Roomlastele 1:19, 20 kujutatud sihiliku vastuhakuga kogu ülejäänud 1. peatüki vältel sünge pildi languse tagajärgedest. Kuid enne negatiivse vaatamist keskendugem heale.
Esiteks, meie eesõigus on ülistada ja austada kogu loodu Jumalat. Tihti kutsub Piibel usklikke üles austama Jumalat. Psalmist ütleb: „Andke Issandale, te jumalalapsed, andke Issandale au ja võimus! Andke Issandale tema nime au, pühas ehtes kummardage Issandat!” (Ps 29:1, 2). Pauluse nõuanne hõlmab sama teemat: „Kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud – tehke seda Jumala austamiseks!” (1Kr 10:31). Selline austamine ehk ülistus leiab aset isegi taevastes õuedes. Ilmutusraamat kirjeldab 24 vanemat maha langemas ja Jumalat kummardamas, öeldes. „Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma au ja austust ja väge, sest sina oled loonud kõik, kõik olev on loodud sinu tahtmise läbi!” (Ilm 4:11).
Normaalses maailmas oleks Jumala ülistamine teenistuses ja meie igapäevaelus inimsüdame loomulik väljendusviis. Kuid – ja see mõte tõmbab joone alla Pauluse argumentidele Roomlastele 1:18–32 – me ei ela normaalses maailmas. Aadam ja Eeva, mehed ja naised on enam huvitatud enese ülistamisest kui Jumala ülistamisest. Inimkond on liiga tihti olnud nagu Nebukadnetsar, kes väitis: „Eks see ole see suur Paabel, mille ma oma võimsa jõuga olen ehitanud kuninglikuks valitsuspaigaks ja oma väärikuse auks?” (Tn 4:27).
Teine privileeg, mis on igal inimesel, on tuua tänu Jumalale oma paljude annete eest. Kuigi elame patuses maailmas, võime olla tänulikud ihu eest, mis tavaliselt funktsioneerib hästi, toitumise ime eest, armastuse eest, mis on pandud meie südamesse, kui tegeleme oma lastega. Siiski liiga tihti, jällegi, nagu Paulus välja toob, unustavad inimesed kõigi heade asjade Andja.
Looja, aita meil täna järgida teed, mis austaks ja ülistaks Sind ning tänan Sind mitte üksnes elu eest, vaid iga anni eest, mis teeb elu elamisväärseks. Aamen.