Hingamispäeva pidamisest

hingamispäeva ja pühitses selle.” (2Ms 20:9–11)

Olin hiljuti usklikuks saanud ja nüüd soovisin südamest elada Jumala seaduste järgi. Juba laupäeva õhtul, kui hingamispäeva päike loojus, hakkasin väga uut rahupäeva ootama. Minu poolest võinuks kõik päevad olla hingamispäevad. Palvetasin, et Ta õpetaks mind nädala seitsmendat päeva pühaks pidama. Otsustasin, et sel päeval ma enam kauplusi ei külasta ja rahaasjadega ei tegele.

Ühel laupäeva pärastlõunal, kui tulin piiblikursuselt, tundsin suurt janu. Oleksin võinud ju kraanivett juua, aga tol päeval mõtlesin, et mis see üks pudel osta siis ikka teeb. Mis saaks Jumalal küll selle nii väikese asja vastu olla. Nii läksingi pangaautomaadi juurde, et võtta raha joogi ostmiseks. Seisin järjekorras, kuni tuli minu kord. Panin kaardi sisse ja jäin ootama rahakupüüride valikuid. Aga neid ei tulnudki, ekraan oli täiesti tühi. Ei saanud kaartigi tagasi. Ja siis äkki automaat sülitas kaardi välja. Proovisin ka teist korda raha kätte saada, aga kordus sama. Kaart jäi sisse, kuni automaat selle välja viskas. Tänasin Taevaisa ja ingleid, kes olid mu kõrval ning õpetasid mind. Olin ju hiljuti palvetanud hingamispäeva pidamise pärast. Hinge tuli suur rõõm ja rahu sellest, et Tema, kes on nii suur, on minusugusega, kes on nii väike, ja õpetab mind. Tundsin, kui väga lähedal Jumal mulle oli. Kolmandat korda proovides sain raha kätte, aga sellega ma loomulikult ei läinud poodi, vaid õhtusele koosolekule, kus panin selle korjanduskarpi. Jäin veel korra vaatama, kas pärast mind seisnud inimestel töötas pangaautomaat. Jah, töötas küll. Ja uskuge, janu ja suukuivus, mis mind enne tabas, oli täielikult kadunud. Mõni võib mõelda, et see oli juhus. Aga ei, kindlasti mitte, meile, kristlastele, ei juhtu midagi juhuslikult. Jumal ja inglid on meie kõrval ja õpetavad meid alati, kui me tahame, laseme ja märkame.

Laseme Jumalal õpetada meid pidama hingamispäeva. Isegi kui me kõigest aru ei saa, siis usaldagem ikkagi Teda, kui Ta meiega kõneleb nii läbielude kui ka Piibli kaudu. Ja Jumala seadustest kinni pidamine ei ole meile, kes me oleme vabad Kristuses Jeesuses, hoopiski mitte „käsupidamine” sunniviisiliselt, vaid vaba tahe, mis tuleb armastusest Looja vastu. Usun, et Jumala käske (ka hingamispäeva) pidades, isegi kui me päris lõpuni seda ei mõista, seame me endile kaitsemüüri ümber kurja rünnakute eest. Jumala tahet täites oleme maailmale valguseks, mis ei saa jääda varju. Inimesed panevad tähele, mismoodi me hingamispäeva peame, kuidas käitume ja elame.

Palvetagem igaüks, et Jumal õpetaks meid hingamispäevi pidama nii, nagu Tema seda ootab ja siis paneme tähele, mis Jumal näitab. Ta räägib tihti väga pisikeste asjade kaudu. Avame siis oma vaimusilmad seda nägema! Aamen.

Kaie Siim