Harjutamine kasvatab usku

Usk... sirutub välja haarama kinni Kristuse käest, teades, et Ta hoiab kõvemini kui ükski inimkäsi suudab ja et Ta ei lase kunagi lahti. Kui inimolevus on nõus, et teda juhitakse, siis Kristus juhib teda. ...

Usk on hinge südameveri. See annab soojust, tervist, kooskõla ja mõistlikku otsustusvõimet. Selle elujõud ja eluvõime avaldab võimsat, kuigi alateadlikku mõju. Kristuse elu hinges on veealli-kas, mis voolab igavesse ellu. See arendab pidevalt taevalikke meeldivaid omadusi ja paneb kõigis asjus leebelt Issandale alistu-ma. See võimaldab meil näidata, et Kristus elab hinges. ...

„Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus“ (Hb 11:1). Kas see pole leidnud minevikus tõestust, kui oleme läinud välja usus, et teha asju, mis nüüd on nähtavad? ... Usk ei ole üks-nes tulevaste nähtamatute asjade tõendus, seda tuleb kinnitada, vaadates mineviku kogemusi, käegakatsutavaid tulemusi, Jumala Sõna täideminemist. ... Palveta: „Issand, kasvata mu usku!“ Usk elavdab mõistust tulemuste nimel usinalt töötama. Usk ülendab ja õilistab hinge võimeid, võimaldades sel kinni haarata nähta-matust. ...

Jumal lubab vahel tulla raskusi ilmalikes asjades, et virgutada uinunud võimeid rohkem kui tavapäraseks tegutsemiseks, et Ta võiks austada usku rikkalikke õnnistusi jagades. See tähendab Tema töö edendamist. Kuid need, kel pole usku, ei õpi iial. Usk-matusega häbistavad nad Issandat. Kui nad meelt ei paranda, hävitavad nad usu viimaseni. Nad seisavad edasijõudmise teel paigal ja seda Issand ei salli. Ta soovib, et Tema rahvas usaldaks Teda isegi kõige pimedamas varjus.

Saatanal lubatakse heita nende teele vari, et nende uinunud usk võiks ärgata ja tõusta läbi pilvede ning leida seal valgust, jul-gustust ja elu. ...

Mingem edasi, vaadates Jeesusele kui mitte üksnes meie Eesku-jule, vaid ka meie usu Algatajale ja Täidesaatjale, usaldades, et Tema varustab meid jõuga, mida on vaja iga kohustuse täitmi-seks. Meie ees on igavene elu. Tehkem kõik, mis meie võimuses, et seda kätte saada. – Käsikiri nr 18, 27. veebruar 1901, „Arutlus „Kristuse tähendamissõnadest““.