„Odav arm, kui kaunis see, mind päästis patust ta! Kord eksisin, kuid leitud taas, olin pime, kuid nüüd ma näen!”
Noh, see ei ole mitte nii, nagu laul tegelikult kõlab. Kuid see peegeldab tänase vastuväite rumalust. Liiga tihti on inimesed, kes on Pauluse sarnaselt uskunud, et inimene päästetakse vaid armust ning tema enda tegemistel ei ole päästmise juures tähendust, teinud sellest järelduse, et pole tähtsust, kas patustame või mitte.
Ilmneb, et mõningad Pauluse kuulajatest – vähemalt need, kes tema vastu olid – jõudsid just sellise järelduseni. Tema vastased pilkasid teda öeldes, et ta õpetab, et võid patustada nii palju kui tahad, et Jumal võiks rakendada nii palju armu kui võimalik ning selliseid pahelisi patuseid päästes saavutada nii palju austust ja tänu kui võimalik.
Apostel keeldub vastamast nii rumalale ja ebaausale süüdistusele. Kõik, mis ta ütleb, on see, et need, kes väänavad tema õpetusi sellisel viisil, saavad oma teenitud palga.
Kuid see ei tähenda, et tal pole vastust. Tegelikult võtab ta üles täpselt sellesama teema 6. peatükis, kus ta ühendab Jumala armu kristliku elu elamisega. Kuid enne kui ta jõuab selle seletuseni, peab ta kirjutama oma arusaamisest õigusest usu läbi – ülesanne, mille ta võtab ette Rm 3:21 ning 5. peatüki lõpus.
Tegelikult uskus Paulus „hinnalist armu”. Dietrich Bonhoeffer maksis oma kristlaseks olemise eest Hitleri ajal eluga, mis aitab meil näha, et kõigel on hind. Jumala armul on tõesti kõrge hind. See on hinnaline, „kuna see maksis Jumalale Tema Poja elu”. „Hinnaline arm on põllusse peidetud aare; sellepärast läheb mees ja müüb kõik, et osta see põllulapp. Hinnaline arm astub meile vastu kui armuline kutse järgida Jeesust.” Nagu Bonhoeffer kirjutab: „Kui Kristus kutsub inimest, palub Ta tal tulla ja surra.” Jeesuse järgimine muudab meie elu igat aspekti. Hinnaline arm nõuab, et jätaksime Jeesuse pärast maha kõik, kui vastame Tema armastusele ning pühendame oma elu tegema Jumala tahet.
In English