Osaduses Jumalaga

Hakkab lõppema järjekordne veerandaasta ja me koguneme taas Kristuse surma mälestamise ehk osasaamise jumalateenistusele.

Kui Jeesus siin maa peal viimast korda enne oma kannatust, hingepiina ja surma koos jüngritega üüritud ülemises toas viibis, siis juhatas Ta sisse uue korra. Ta teadis, et Ta sureb peagi kui tõeline Jumala Tall ja Tema surmas täitub kõikide ohvriloomade sümboolika ja enam ei ole vaja siis ka paasatalle söömist.

Meie Issand teadis, et meil on vaja õppida Tema meie eest toodud alandussurma tähendust üha rohkem mõistma ja hindama ja seepärast pani Ta sel viimasel jüngritega veedetud õhtul aluse Tema surma mälestamisele oma ihu ja vere sümbolite – leiva ja karika kaudu.

Enne leivamurdmist ja karika ulatamist jüngritele seadis Ta veel sisse erilist osadust pakkuva talituse – jalgade pesemise. Selle osasaamise mõtte toob esile Jeesuse vastus Peetrusele, kes oma impulsiivsuses väljendas ehtsat kohkumust selle üle, et tema Issand ja Õpetaja soovib pesta tema jalgu. Peetrus pidas seda täiesti võimatuks.

Aga Jeesus ütles: „Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga.” See osadus Jeesuse Kristusega, meie Issandaga, on seega väga oluline. Osadus on sügav armastusel ja tänul ning usul põhinev suhe Issandaga Tema kohaloleku kaudu Pühas Vaimus, kuna Ta on meid igavese armastusega armastanud ja seda ka tõotanud.

Seda osadust on järelikult vaja üha uuendada mitte vaid palve ja muu usueluga seonduva läbi, vaid ka Tema surma mälestusteenistusel – osasaamisel, nagu me ütleme.

Et meil oleks osa Jeesusega eesseisval teenistusel, on vaja, et me vaatame enne sellel osalemist enda sisse. Sinna kuulub Pauluse nõuanne: „Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast” (1Kr 11:28). See nõuanne on meile antud, et me ei sööks ega jooks enesele nuhtlust. Selle nõuande olulise ja meie jaoks erilise tausta selgitavad Jeesuse sõnad Mt 6:14, 15: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.” Neis sõnades juhib meie Issand tähelepanu meie sees olevatele võimalikele „okastele” kaasinimeste, ka õdede-vendade vastu. Seda nõuannet tuleks meil tõsiselt järgida ja palves lasta Temal meile neid „okkaid” meelde tuletada. Ühtlasi võtame palves vastu Tema armastuse ja jõu seada kõik oma suhted korda, enne kui läheme pühalikule teenistusele, kus Jeesus igatseb igaühega meist tõelist osaduserõõmu ja rahu jagada.

„...siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega!” (Hb 10:22)

Aino Ormus