Meile on antud ülesanne

Kui Kristus ristil surres hüüdis: „See on lõpetatud!“, rebenes templi eesriie ülalt alla kaheks. Juudi patu- ja põletusohvrite süs-teemi ei olnud enam vaja. Varjuteenistus oli kohtunud tõelisega selle Ühe surmas, kellele ohvrid osutasid. Avati uus ja elav tee, mida mööda said nii juudid kui ka paganad, nii vabad kui ka or-jad tulla Jumala juurde ning leida andestust ja rahu.

Kristust tuleb ülendada kui maailma Lunastajat. Teda tuleb kuulutada kui Jumala Talle, kes võtab ära maailma patu. „Te saa-te väe,“ teatas Päästja, „Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni“ (Ap 1:8).

Kristuse viimane tegu enne maa pealt lahkumist oli ülesande andmine saadikutele, et nad viiksid Tema tõe maailma. Viimased sõnad olid öeldud selleks, et anda jüngritele mõte, et neile on usaldatud Taeva sõnum maailma jaoks. Päästja käsule kuuletudes pöördusid jüngrid tagasi Jeruusalemma ning ootasid tõotatud Püha Vaimu väljavalamist. Taevased olevused tegid nendega koostööd ja andsid nende kuulutusele väe. Püha Vaim muutis nende misjonipüüdlused tõhusaks ning ühel korral pöördus sa-mal päeval kolm tuhat inimest. Jüngrite hulka lisandus Paulus, kes muudeti imeliselt karmist tagakiusajast innukaks usklikuks. Tema hooleks usaldati eriline töö kuulutuse viimisel paganatele.

Johannesele, kes oli Kristusest tunnistamisele ustavaks jäämise tõttu saadetud Patmose saarele, anti koguduse jaoks eriline val-gus. Pagenduses nägi ta austatud Lunastajat ning mõistis selgemi-ni kui eales varem, mis toimub selle maa ajaloo lõpul. Ta nägi Jumala halastust, õrnust ja armastust segatud Tema pühaduse, õigluse ja väega. Ta nägi patuseid, kes leiavad Temas Isa, keda nad oma pattude pärast olid kartnud. Halastus ja tõde saavad kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud. Selle asemel et põgeneda pattude tõttu Jumalast eemale, põgeneme Tema käte vahele, et leida kaitset ja andestust. Troon, mis on meile uskmatuses hir-muäratav, saab meile kahetsuses varjupaigaks. – Käsikiri nr 38, 27. märts 1905, „Olge rõõmsad“.