Paulus toetub Pühakirjale, et tõestada oma väidet: Aabrahamil ei olnud midagi, millega kiidelda õigusemõistmise ees. Ta võtab aluseks 1. Moosese 15:6. Selle lõigu kontekstis oli Jumal lubanud Aabrahamile, et vaatamata tema naise kõrgele eale ja viljatusele saavad nad järglase, poja, ja et Aabrahami järeltulijaid saab olema nii palju nagu tähti taevas. Aabraham uskus Jumala tõotust. Kiri ütleb meile, et see arvati talle õiguseks.
Ilmselgelt kasutas Paulus 1. Moosese 15:6, et tõestada Aabrahami õigeksmõistmist tänu tema usule, mitte tegudele. Kuid seda tõlgendust ei jaganud Pauluse-aegsed juudid. Näiteks on 1. Makabeide 2:52 küsimus: „Kas Aabraham ei jäänud kohtu all ustavaks, võites seega õige mehe tiitli?” See lause muudab usu ustavuseks või kiidetavuseks, millega saab teenida autasu. Rabi Shemaiah, kes elas umbes 50. a eKr, väidab, et Jumal ütleb: „Usk, millega nende isa Aabraham uskus minusse, väärib seda, et ma peaksin lahutama (Punase) mere nende jaoks, nagu on kirjutatud: „Ta uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.”
Juudid olid Jeesuse ajaks hakanud tõlgendama Aabrahami usku kui tasu teenivat ustavust. Lühidalt, nad nägid Aabrahami usku tema tegudes.
Paulus teadis seda. Siiski valis ta teadlikult kirjakoha 1. Moosese raamatust, et tõestada vastupidist. See võib meile imelik tunduda, kuid Paulus ei suutnud vältida selle teksti selget tähendust. Ta pidi selle teksti varal näitlikustama, et 1. Moosese 15:6 kinnitab tema väidet, et Aabrahamil ei ole millegagi kiidelda, sest ta on õigeks mõistetud usust, mitte headest tegudest. Apostel jätkab, tuues näiteid kirja 4. peatüki salmides 4–8.
Paulus võitleb üht raskematest võitlustest, mis kunagi on peetud. Inimestele ei meeldi end kellestki või millestki sõltuvana tunda. Meile meeldib uskuda, et me suudame endaga ise toime tulla. Selle tagajärjel teeme ükskõik mida, enne kui anname ära oma enesekindluse. Pääste saladuseks on aga oma abituse ja Jumala väe tunnistamine.
In English