Taevaisa hoiab omasid

Sel kevadel polnud mitu nädalat piiskagi sadanud ja vasttärganud noor rohi näitas juba kolletumise märke. Päikesepaistelisel hingamispäeva pärastlõunal jalutasime koguduseliikmetega kaunis männimetsas ja muu hulgas laulsime ka laulu „Sadagu õnnistusvihmad, Issand, me ootame neid...”Meiegi koos muu looduga ootasime kosutavat vihma ja palusime selle pärast. Taevaisa oli nii armuline, et saatis veel samal hilisõhtul tugevad vetevood janunevat maad kastma.

Need olid 27. mai esimesed tunnid, kui ärkasin selle peale, et miski praksus kõvasti. Nojah – aknast oli näha naabermaja akendest väljaulatuvaid hirmutavaid tuleleeke. Appi! Appi! Kogu maja põles ja katuselt lendasid eterniiditükid kaugele. Ehmusin kõvasti ega teadnud, mida ette võtta. Õnneks olid teised naabrid varem ärganud ja peagi saabusid ka tuletõrjeautod. Ainus, mida teha suutsin, oli hüüda abi järele taeva poole. Oli ju ka minu maine vara ohus. Õues oli tohutu kuumus. Äsja puukuuri katusele sadanud vihmavesi auras justkui keevas katlas. Värv minu kodumaja akendel kobrutas raami küljest lahti. Pakatavad sirelipungad sel kevadel õide ei puhkenudki: nende noor elu oli enneaegselt katkestatud. Olin veel noor kristlane ega tundnud Jumala Sõna hästi. Millegipärast pani keegi minu südamesse just needsamad Laul 91 salmid 7 ja 8: „Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu. Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele.”

Sain nendest sõnadest palju tuge ja kinnitust, et Taevaisa hoiab omasid. Olin ju mitmeid kordi kurvastusega mõelnud, kui kaua laseb Jumal inimestel minu naabruses koledaid joomapidusid pidada. Nüüd siis oli ühel kaunil kevadööl sellele õudusele äkiline kiire lõpp saabunud. Taevaisa oli siiski nii armuline, et säästis naabrimehe patuse hinge ja andis talle veel armuaega pöördumiseks. Tänu olgu Temale alati!

Palvetagem täna nende õnnetute inimeste eest, kes oma Loojat tõeliselt tundmata endale ja teistele hädasid kaela tõmbavad.

Maia Hõlpus