Inimlik tee lunastusele

Avaldatud 27.5.2017, rubriik Päeva sõna

Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!““ Luuka 15:18, 19

Vähemalt osa kadunud poja teoloogiast on õige. Ta ei olnud tõepoolest väärt poja nimetust kandma, ta oli elanud mässumeelsena, alates käsust isale anda talle tema osa pärandusest. „Vanamees, ma tahan oma osa kohe saada. Ma ei suuda lõputult oodata, kuni sa ära sured. Mul on vaja elu elada. Ja ma tahan teha seda siis, kui olen noor. Nii et anna nodi siia, sa ei saa seda endaga kaasa võtta.“

Tore poiss! Enamik meist niisugust endale ei tahaks. Lugupidamatu ja isekas.

Ta sai, mida tahtis. Ja sellega koos tuli priiskamine ainete kuritarvitamise, juhuseksi ja muude maailma lõbustustega. Tal polnud tõesti vajadust isa järele, kuni tal oli raha oma harjumustele voli anda. Ta pöördub isa poole alles siis, kui on meeleheitel. Siin pole just palju armastust, ainult tegudele ajendav meeleheide. Jah, ta pole tõesti väärt olema poeg. Aga lõpuks ometi on ta valmis seda tunnistama.

Ja ka teises asjas on tal õigus: „Ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees.“ Patt ei ole üksnes teiste inimeste vastu. Peamiselt on see Jumala, meie kõigi Isa vastu. Taavet väljendas seda tõde pärast enda „kauge maa“ kogemust – abielurikkumist Batsebaga ja Uurija mõrvamist selle jälgede peitmiseks. Lõpuks hüüdis ta kahetsedes Jumala poole: „Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud.“ (Ps 51:4)

Hea teoloogia seni. Aga siit edasi läheb noorem poeg rappa. „Pea mind nagu üht oma palgalistest!“ on tema palve.

Selle soovi tähenduse mõistmiseks peame meeles pidama, et jõukamas majapidamises oli kolmel tasandil noormehi. Sotsiaalse kuhja tipus olid pojad. Neil olid õigused ja privileegid, mida polnud kellelgi teisel. Peale selle olid nad pärijad. Kuid tagasi pöörduv poeg teadis, et oli selle positsiooni minetanud.

Siis olid orjad. Neil oli mõningane kindlustunne. Orjad kuulusid ju perekonnale ja seega olid nad majapidamise osa. Kuhja põhjas olid palgatud sulased. Täna siin, homme läinud, olenevalt vajadusest tööliste järele – kõige ebakindlam positsioon.

Tegelikult kavatseb poeg paluda isal anda talle täpselt seda, mille ta on ära teeninud. Ilmselt soovis ta end heasse kirja tagasi töötada. Võttes kõige madalama lähtepunkti, suudaks ta ehk aastatepikkuse raske tööga saada taas poja positsiooni vääriliseks.

Aga selles „lunastus tegude kaudu“ lähenemisviisis oli ta Isast täiesti valesti aru saanud.

Jaga Facebookis