Siin ma suren, mind pole

„Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: „Millal võin tõusta?” ja kui olen üles tõusnud, siis: „Millal tuleb õhtu?” Ma olen koiduni täis rahutust.” (Ii 7:4)

Aastaid tagasi sattus minu tutvusringi üks meeldiv õde. Ta oli sõbraliku ja lahke olemisega. Ühel sügisel, kui päevad taas kiiresti lühemaks jäid ja tema poeg oli teisest linnast külas käinud, jäi ta järsku kirikust ära ning peagi kuulsin, et õde on haige. Külastades leidsin õe üksi nukralt istumas. Ta oli oma kaustikuid lugemas. Pika koputamise peale tuli ta pikkamisi ja avas ukse. Istusin kutse järel tema lauakese kõrvale diivani juures, kuhu ta ise vaevatult pikali heitis.

„Tead, vennas, mu tervis on nii nõrk, et ma ei ela enam kaua. Seedimine ei võta peaaegu midagi vastu. Arst käis mind vaatamas, aga ei leidnud midagi, arvas, et peaksin end sundima sööma ja ka liikuma, siis ehk läheks terviski paremaks. Aga usu, vend, mind pole kellelegi vaja. Kui pojake oli väike, käisime koos kirikus, isa õpetas talle piiblilugusid ja vaimulikke laule, see oli ilus aeg. Võtsime linna krundi, minu palk oli väike, abikaasa oli metsatööl ja nii peaaegu kõhu kõrvalt ja uneajast ehitasime seda maja. Lootsime, et pojal saab vähemalt kergem olla ja elada. Maja sai vaevalt valmis, kui pidin abikaasa saatma kalmistule. Peagi sirgus pojast noormees, aga vaimulikke huvisid oli vähe.

Paari nädala eest käisid poeg ja minia siit läbi. Palusin, et ehk keegi tuleks siia elama, hakkan abi vajama. Siis puhkes torm. Ma olen väga kurb ja palun Taevaisa, et võtku mind ära, kui ma nii ülearune olen.”

Kui olin ta lootusetu jutu ära kuulanud, hakkasin rääkima lootusest. Sellest, kui väärtuslik on Jumalale iga inimene. Rääkisin, et kuigi lootused ja plaanid ei näi täituvat, on Jumalal alati iga inimese jaoks koht. „Meie kogudusena vajame sind ja jõudu mööda aitame sind. Samas on meil koguduses inimesi, kes vajavad sind.” Lugesime mitmeid tõotusi ja palvetasime. Lõpuks tõusis ta diivanilt, saatis mind ukseni ja oli mitu aastat rõõmsameelselt meie koguduses igal koosolekul kohal.

Kuid siis tabas teda üks üsna tõsine haigus. Pidin sõitma teda Tartusse vaatama, sest kohalik haigla ei ravinud selliseid juhtumeid. Kahjuks oli ta veelgi suuremas masenduses: poeg oli temaga telefonitsi pahandanud ja nüüd oli tema ainus soov surra. Kahjuks ei saanud ta seekord enam tagasi tahet siin maa peal edasi elada ja ta kustus üsna kiiresti. Küllap Jumal teab ja ma loodan, et ta saab osa esimesest ülestõusmisest, aga minule rääkis see kogemus, kui palju võime oma saatust mõjutada mõtlemisega.

„Paljud eksivad inimlapsed mõtlevad oma vigadele ja eksimustele ning satuvad lausa meeleheitesse. Me ei tohi selliseid inimesi hüljata. Kui me näeme inimest ahastuses, olgu õnnetuse või oma patu tõttu, ei tohi me öelda: „See ei puutu minusse”” („Ajastute igatsus”, lk 341).

Olev Uuk