Eile panime tähele, et varane kristlus sisaldas nii sisemist religioosset kogemust kui välist käitumist. See ei ole ainult uskumine, et Jeesus on ülestõusnud Issand, vaid selle usu tunnistamine. Me nägime, et sisemine väljendub välistes vormides. Tänane salm jätkab seda mõtet.
Sellele salmile mõeldes võime küsida – kas on võimlik olla Kristuse jünger salaja? See probleem tõstatatakse ka Jh 12:42, 43, mis ütleb, et paljud juutidest „uskus temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja, sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.”
Sa võid tunda seda teksti lugedes pinget. Ilmselt enamik meist on kogenud seda isegi. Üks asi on uskuda, teine asi aga inimestele tunnistada – eriti sellistes sotsiaalsetes olukordades, kus see ei pruugi populaarne olla või mis võib meile maksta meie positsiooni jne.
Niisiis näeme Johannese raamatus mõningaid salajüngreid. Siit saame huvitava õppetunni. Igaüks neist nägi salajase jüngerluse võimatust. Mõnede jaoks tappis salajasus jüngerluse, teiste jaoks tappis jüngerlus salajasuse. Kuid need kaks ei saa igavesti koos kesta, kuna salajane jüngerlus on vasturääkivuses Jumala tingimustega.
Nikodeemus avastas selle vasturääkivuse. Esmalt tuli ta Jeesuse juurde öösel (Jh 3:2). Kuid see kohtumine noorendas tema südames usu algmeid. Järgmisel korral näeme teda Jeesust varjatud moel kaitsmas, siiski nii, et keegi ei või aimata, et ta on Temasse uskuma hakanud. Kuid ta maksis ka selle tähelepandamatu kaitse eest, kuna mõned said aru, et ta peab olema Jeesuse järgija (Jh 7:50–52). Siis, Kristuse surma juures, võitis jüngerlus salajasuse ja Nikodeemus tunnistas oma usust avalikult. Teised variserid lasid aga salajasusel jüngerluse endist välja tõrjuda.
Kuidas on täna hommikul minuga? Kas minu väline sobib sellega, mis on minu sees?
In English