Jumal võib, Jumal suudab!
See on üks tähtsamaid fraase kogu Kirjas roomlastele. Jumal mitte üksi ei soovi meid päästa ja kinnitada, vaid on selleks ka suuteline.
Tõend Tema võimetest on Kristuse ülestõusmine. Jeesus määrati „oma surnuist ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes” (Rm 1:4). Ja ülestõusmise kaudu omandas Ta „surma ja surmavalla võtmed” (Ilm 1:18). Tema ülestõusmine pole üksnes tõend meie ülestõusmisest, vaid tervikuna Jumala väest ja võimest meid lõplikult päästa. Jumal suudab! Ja sellepärast, et Tema suudab, saame olla kindlad, et meie usk Kristusesse ei olnud tühine ja et Tema täidab kõik oma lubadused.
Paulus alustas oma epistlit mõtetega evangeeliumist ja Jumala päästvast väest ning samas vaimus ta ka lõpetab. Juba kirja kõige esimene salm mainib sõna „evangeelium”. See sõna läbib Pauluse mõttearendusi läbi kogu Kirja roomlastele (vt Rm 1:15–17). Tänases salmis kasutab apostel seda viimast korda. Sarnaselt 1. peatükiga seob Paulus siingi evangeeliumi väega. Jumal on võimeline tegema seda, mida on lubanud. See on parim uudis. Ent Jumal ei ole lunastusplaanis tegev üksinda. Tänane tekst, nagu ka Roomlastele 1:1, seob Isa plaani teostamisel Jeesuse Kristusega. Paulus rõhutab korduvalt, et Jeesusest kuulutamine on ülitähtis, kuna Tema võttis meie koha Kolgata ristil. Ta suri meie pattude eest, et meil võiks olla Tema õigus. Ja ta suri surma, mis kuulus meile, et meil võiks olla elu, mis kuulub Temale.
Jumal suudab tänu Kristusele. Tänu Kristuse elule ja surmale on Jumal olukorras, kus võib meile anda päästvat armu vabalt. „Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Rm 6:23). See ongi evangeelium. Jumal suudab! Ka see on evangeelium. Need on meie jaoks parimad uudised.
Täna, meie Isa, tahame alistada meie südame ja elu Sulle – Jumalale, kes suudab. Aita meil mõista täielikumalt, mida Sina tahad teha meie heaks ja meie sees. Aitäh!
In English