Üks sõdur, kes oli lahinguväljal surmavalt vigastada saanud, oli välihaiglas hinge vaakumas. Arstid teadsid, et ta ei jää elama, ning imetlesid tema kangekaelset suremisest keeldumist. Ilmselgelt pidas ta vastu millegi nimel. Kui tema komandör saabus, mõistsid arstid viimaks, miks sõdur veel elus oli. Koiku kohale kummardudes küsis vanemohvitser leebelt: „Kuidas sul on, poeg?“, teades väga hästi, et väljavaated on sünged.
Noormees vaatas üles ja kui ta nägi oma komandöri nägu, kadus hetkeks valuline grimass. „Minuga saab kõik korda,“ kõlas nõrk vastus, „aga ma pean midagi teadma. Kas mu komandör on rahul?“
„Jah, rohkem kui rahul. Sa oled olnud eeskujulik sõdur.“ Sõduri huultelt libises üle nõrk naeratusevine, seejärel ohkas ta sügavalt ja lahkus elust.
Kui meist saab Jumala lõpuaja liikumise osa, ütleme lahti maailmast. Selle väärtused ei ole enam meie väärtused ning me ei otsi enam inimeste heakskiitu. Me oleme valmis loobuma liigagi inimlikust unistusest näha oma nime valgustähtedes või saavutada midagi, mida maailm võiks pidada eduks. Jumala nimi on kirjutatud meie otsaesisele ning me oleme valmis andma kogu oma elu Tema tööle.
Kui navigeerime elu väljakutsete vahel, igatseme vaid üht liiki heakskiitu: me tahame teada, et meie Komandör on rahul. Me teame, et maailmal ei ole igavest perspektiivi ega õiget mõõdustikku, millega meie iseloomu hinnata. Me ei hooli, kui me ei jõua õhtuste uudiste kõmulukku ega saa tähte Hollywoodi Kuulsuste alleel, sest me teame, et inimeste heakskiit on põgus ja tähenduseta. Me ei ihalda trofeed, mälestusplaati ega tunnustavat õhtusööki; me soovime teada, et Jumal naeratab, kui lähme puhkama. Me soovime kuulda Vaimu sosistamas: „Tubli, sa hea ja ustav sulane!“ (Matteuse 25:21)
„Suur nimi inimeste hulgas on nagu liivale maalitud tähed,“ meenutab meile Ellen White, „kuid laitmatu iseloom kestab kogu igaviku.“31
In English