Jumala vastu mässamine (Rm 1:18–20) ja ülistamisest ning tänulikkusest keeldumine mõjutab meid. Roomlastele 1:21–32 esitab Paulus patu tulemused allakäigu ahelas. Esiteks pimestab see inimeste südame ja neist saavad rumalad, kuigi nad väidavad end targad olevat. Eugene Peterson tõlgib neid salme tähendusrikkalt: „Kui nad ei kohelnud Teda kui Jumalat, keeldudes Teda teenimast, mässisid nad end rumalusse ja segadusse nii, et nende elus polnud enam mõtet ega suunda. Nad teesklesid, et teavad seda kõike, kuid olid eluvõõrad.” (Message).
Paulus ütleb, et üks esimesi patu tulemusi on see, et inimese mõtlemine muutub ebaefektiivseks ning vaim tumedaks ja rumalaks. Apostel oli väga hästi teadlik antiikse maailma filosoofilistest mõjutustest, mis spekuleerisid inimelu tähenduse ja eesmärgi üle.
Inimeste filosoofiad pole 2000 aasta jooksul muutunud. David Hume väitis 18. sajandi lõpus, et ta võiks oma uurimuses demonstreerida, et sellist asja, nagu meid ümbritseva maailma eksisteerimise põhjus, pole olemas. Samuti märkis ta, et kui ta jättis oma uurimuse ja sisenes igapäevaellu, oli raske elada oma filosoofiliste tõekspidamiste järgi.
Sajand hiljem järeldas Friedrich Nieztche enne oma traagilist enesetappu, et elul pole mõtet. Tema jaoks oli ajaloo eesmärk arendada julmi supermane, kes tegid õigesti, kui purustasid endast nõrgemad. Hiljem kasutas Adolf Hitler seda filosoofiat, et õigustada oma tegusid.
20. sajandil on oma valik filosoofilisi mõttevälgatusi, nagu näiteks William Jamesi põhjapanev punkt, et tõde on see, mis töötab, või Jean-Paul Sartre’i väljendus, et „teised inimesed on põrgu”. Sartre oli samuti üsna kindel, et ei ole inimloomust, kuna ei ole Jumalat, kes seda juhiks… Inimene pole midagi muud kui see, mis ta olla tahab.
Olles alla andnud usule ainsasse tõelisesse Jumalasse, on maailm vastu võtnud seeriate kaupa filosoofilisi spekulatsioone, mis on juhtinud pimeduse ja tühisuse nurkadesse. Selline on olnud inimkonna Jumalale selja keeramise intellektuaalne tulemus.
Kristlased peaksid igapäevaselt ülistama Jumalat selle eest, et Ta mitte ainult on olemas, vaid et Ta on ka ilmutanud end viisidel, mis annavad elule mõtte.