Paljusid meist võib tänane tekst kimbatusse viia. Kas siis kristlased ei peaks olema parimad kodanikud, kõige sõbralikumad naabrid ja abivalmimad töökaaslased? Miks Jeesus neab, mitte ei õnnista neid, kellest kõik head räägivad?
Me peame meeles pidama, et õndsad pole need, keda taga kiusatakse, kuna nad on head või õilsad või ennastohverdavad. Need on omadused, mida mittekristlik kultuur üldiselt hindab. Nagu ütleb David Martin Lloyd-Jones: „Tõenäoliselt ei kiusata teid taga sellepärast, et olete head ... [või] suuremeelsed. Maailm ... üldiselt kiidab ja imetleb ja armastab headust ja suuremeelsust.“
Lloyd-Jones jätkab väitega, et häid ja üllaid kiusatakse taga harva, sest isegi mittekristlased tunnevad, et sellised inimesed on nagu nemad oma parimail päevil. Taga ei kiusata mitte häid, vaid õigeid, neid, kes elavad Jeesuse elu, nagu on kirjeldatud õndsakskiitmistes. Tõeline kristlik õigus toob esile pelgalt inimliku headuse ja õilsuse enesekesksuse.
Üks asi on olla hea, teine aga olla alandlik ja tasane. Üks asi on olla uhke oma suuremeelsete saavutuste üle, kuid hoopis midagi muud on tunda vaesust vaimus ja sügavat nälga selle õiguse ja headuse järele, mida saab pakkuda ainult Jumal.
Meiegi võime sellega kokku puutuda. Õndsakskiitmised tõmbavad võitlusjoone Saatana ja Kristuse kuningriigi põhimõtete vahele. Ja iga Kristuse teele pöördumine on esinemine hea ja kurja jõudude vahelise suure võitluse draamas.
Ellen White väljendab seda väga kenasti: „Kui inimene esitab Kristuse armastust ja pühaduse ilu, tõmbab ta Saatana kuningriigi alamad temast eemale ja see ärritab kurjuse vürsti ning ta seisab sellele vastu. Tagakiusamine ja süüdistused ootavad kõiki, kes on läbi imbunud Kristuse Vaimust“ (Mõtted õndsakskiitmise mäelt, 29) Seepärast peame end põhjalikult uurima, „kui kõik inimesed räägivad [meist] hästi“.
In English