Kristuse teise tuleku ootus

Kümme aastat tagasi oli iga vähegi asise inimese leksikas võõrapärane sõnaühend millennium. Edumeelsed mehed tõstsid sõrme püsti ja alustasid: „Meie, seistes uue millenniumi künnisel,...” Järgnev polnudki enam eriti oluline. Seejärel lõhkus muidu rahumeelse ühiskonna kahte leeri küsimus, kas seesama millennium peaks stardipakkudelt tõusma aastal 2000 või 2001. Edasi tungis millennium kõige madalama tarbimistasandini, eputades rahva ees millenniumipastakate, millenniumijäätiste ja -õlle kujul. Kristlikus traditsioonis on tuhandeaastane rahuriik ja sellega seonduv ootus kõike muud kui kergeltvõetav teema.

Jeesuse teise tuleku ootus saab oma impulsi Jeesuse surma ja ülestõusmise faktis ja selle kogemises jüngrite poolt. Jüngrid said lühikese aja vältel kahe võimsa, kuid pöördvõrdeliselt vastandliku kogemuse osaliseks: Jeesuse surm, mis mattis Tema järgijad masendusekoorma alla, ja ülestõusmine, mis täitis nad uue ja võimsa elutahtega. Nii võiks öelda jutumärke kasutamata, et jüngrid oma kogemuses surid koos Jeesusega ja tõusid ka ellu, st omandasid peamise – usu. Seesama reaalne, jüngrite algne kogemus saabki kõigile nähtavaks aluseks Jeesuse teise tuleku ootusele.

Alati tuleb meeles pidada, et esimesed kristlased olid juudid. Juutide messiaanlikud ootused olid Jeesuse maapeale tegevuse ajaks viimase piirini kruvitud. Kui nüüd üks grupike oli Messia enda jaoks leidnud, seejärel hetkeks kaotanud (Jeesuse surm) ja siis taas, ennekuulmatul moel uuesti leidnud (ülestõusmine ja Jeesuse ilmumised), siis võib ehk mõista entusiasmi, millega sellist, läbi valu ja rõõmu leitud Messiat kuulutama hakati: sellest pajatab Apostlite tegude raamat.

Ja nüüd ma seisan siin, 21. sajandi (uue millenniumi) alguses ning kuulun kogudusse, mille nime üks osa sunnib pidevalt meeles püsima, et Kristuse teise tuleku ootus algas juba siis, kui Ta ise oli jüngrite pilkude eest pilve varju kadunud. Kui ma aga heidan pilgu rajale, mille see ootus kristliku traditsiooni sisse on jätnud, siis tuleb väga imestust tagasi hoida, kuuldes, kui palju on ilmas inimesi, kes mingisuguse hullumeelse järjekindlusega daatumeid kindlaks määrata püüavad. Meid manitsetakse ettevaatusele ja valvamisele. See kõlab kompromissitu imperatiivina läbi peatükkide, kuid minu jaoks avaldub ka teine, esmapilgul märkamatuks jääma kippuv sõnum: „Valva, aga ära tõmble!” Nii hüüavad mulle salmid Mk 13:32, Mt 24:6, 8, 36, 42. Heal valvuril on närvid korras, ta ei lõgista püssilukku pelgalt oma südamelööke kuuldes. Just tõmblemist (ma ei leia paremat sõna) on millenaarse liikumise ajaloos olnud üleliia ja see on toonud palju pettumusi, masendust ja ka verevalamist.

Kristuse teise tuleku ootus annab kristlusele selle igatsuse, milleta ükski religioon elavana ei kestaks. Kui see igatsus on usus, siis peab see olema kindel, ja kindlus jääb rahulikuks ka keset rahutust.

Revo Lastik