Hüvastijätt

Eile peatusime Taboril. Seal laskus taevariik inimestele nii lähedale! See kogemus Taboril oli nii magus, et tulihingeline Peetrus hõikas: „Siin on hea olla!”

Aeg tiksus. Jeesus teadis paikapandud ajakava.

Täna astume vaimus ülemisse tuppa, kus Jeesus oli südamest igatsenud seda paasatalle süüa. Sellel söömaajal toimus aluse panemine uue koguduse traditsioonile, millel on palju nimetusi: püha õhtusöömaaeg, osasaamine, Kristuse surma mälestamine. Jeesuse korralduse kaudu on inimkonnal võimalik teha sügav kummardus Jeesuse lunastustööle meie heaks, meie päästmiseks, pattude andeksandmiseks!

Jeesus oli söömaaja vestlusjuht. Ta edastas oma armastatud jüngritele olulised juhised edasiseks. Tal oleks veel palju öelda, kuid sedagi, millest oli seal juttu, nad ei mõistnud. Sellegipoolest jättis see koosviibimine, Kristuse hüvastijätt neile sügava jälje! Neid valdas kurbus.

Kui paasatalle söömaaeg oli lõpetatud ja uus korraldus järgimiseks antud, tunneb Jeesus oma väikese sõprade ringi vastu kaastunnet ja sügavat armastust ning annab neile tõotuse: „Nüüdsest ei joo ma enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma ühes teiega joon oma Isa riigis!”

Ehkki vestlus oli olnud jüngritele mõistetamatult kurjakuulutav, lõpetati paasapüha rituaalne õhtusöök ometi kiituselauluga! Ja nad väljusid öhe!

Oo, kallis Jeesus! Ütlemata liigutav on see tõotus! See annab võimaluse usupilk suunata aegade suurimale rõõmuhetkele, kui Sa kogud kõik lunastatud, ning Sa jood viinapuu viljast uut oma Isa riigis sellel suurel pulmapeol! Tänu ja kiitus!

Galina Lõhmus