Isa tee lunastusele

Avaldatud 28.5.2017, rubriik Päeva sõna

Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud. Aga poeg ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!“ Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!“ Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema. Luuka 15:20–24

Poeg võis olla mõistnud oma pattu ja vajadusi, kuid isa armastuse suhtes oli ta täiesti valesti arvestanud. Tema arusaam põhines inimlikul loogikal – ma saan seda, mille olen ära teeninud. Isa arusaam peegeldas jumalikku loogikat – ma annan talle, mida ta vajab. Ta on ära teeninud lõputu töö rõhuva karistuse ja ainult veidi tasu. Aga ta vajab armastust, hoolt, andestust ja ennistamist.

Isa, kes pakub mässajale seda, mida ta pole ära teeninud, näitab kujundlikult Isa. Inimestele selle andmine, mida nad pole ära teeninud, on see, mida Paulus nimetab armuks. Jeesus ei kasutanud seda sõna, kuid selle tähendust poleks saanud enam ilmekamalt kirjeldada.

Vääritu poeg ennistatakse täielikult ühe silmapilguga. „Kiiresti,“ hüüab rõõmus isa, „tooge parim kuub!“ Mitte mingi vana kuub. Ainult parim minu poja jaoks. „Ja pange talle sõrme pitserisõrmus,“ see, millel on perekonna pitsat, millega saab ta panna pitseri rahaliste ja õiguslike lepingute niiskesse savisse, oma aja tšekiraamatutele ja krediitkaartidele. Ja pange talle jalga kingad, mis on vaba inimese sümbol.

Aga mis veel parem, „korraldame ületamatu peo. Tapame parima vasika, mida oleme eriliseks puhuks hoidnud, ja kasutame kõike võimalikku. Sel tähtsal päeval ei tohi midagi tagasi hoida. Minu poeg tuli tagasi.“

Niisugune on pillava Jumala arm meie suhtes. Timothy Keller viitab, et „pillav“ tähendab „hooletult kulutav“. „Isa võttis kahetseva poja vastu sõna otseses mõttes pillavalt, sest ta ei arvestanud poja pattu tema suhtes ega nõudnud tasumist.“ Ainult parim oma poja jaoks.

Jälle rõõmupeo aeg, seni kolmas pidu Luuka 15. peatükis. See jätab mulje, et Jumalale meeldivad peod ja et kogudus peaks olema kõige rõõmsam koht maa peal.

Pühadusel võib olla oma määr, kuid andestusel puudub mõõt. Sel hetkel, kui vastame Vaimu palvele pöörduda tagasi Isa juurde, oleme Jumala lastena täielikult ja tingimusteta ennistatud. See on arm. Ja arm on pidu väärt.