Paulus nimetab evangeeliumi „saladuseks …, millest on igavesest ajast vaikitud, nüüd aga on tehtud avalikuks ja prohvetite kirjade läbi”.
Siin ei ole tegu mõistatusliku saladusega, vaid Paulus peab silmas saladust selles tähenduses, et miski iseenesest arusaadav on olnud teadmata ning nüüd saanud teatavaks. Kuid mis on siis see saladus? Kirja roomlastele kontekstist selgub, et tegu on evangeeliumiga patust lunastamisest Kristuse töö kaudu. Üks hetk! Kas mitte Paulus ei alustanud Kirja roomlastele väitega, et ta on kutsutud kuulutama „Jumala evangeeliumi, mida Jumal on muiste oma prohvetite kaudu pühades kirjades tõotanud” (Rm 1:1, 2). Ja kas mitte kogu pühamuteenistus oma ohvrisüsteemiga ei viidanud Kristuse ohvrile? Kuidas on võimalik, et evangeelium on saladus, millest on igavesest ajast vaikitud, kui ometi prohvetid sellest ammu kuulutasid?
Vastus neile küsimustele on, et ehkki pühamuteenistus viitas Kristusele, oli see vaid pelk vari tõelisest ohvrist. Kuigi israeliidid võisid palju õppida sellest teenistusest kui tulevaste asjade varjust, jäi siiski suur osa Jumala plaanidest neile tundmatuks.
Aga kui Jeesus Maale tuli, selgitas ta kõik seni tundmatud saladused. Nagu Kiri heebrealastele ütleb: „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu” (Hb 1:1, 2).
Kristus on kõige täielikum ilmutus evangeeliumist. Ükskõik, mida Vana Testament ka Jumala tulevastest tegudest ei räägiks, on ristil rippuv Kristus oma hüüdega: „See on lõpetatud!” parim demonstratsioon konkreetsetest tegudest, mida Jumal on meie heaks teinud.
Saladus, millele osutasid ja vihjasid prohvetid, sai sel hetkel täielikult avalikuks. Kristlastena seisame me risti täielikus valguses.
Aita meil, armas Jumal, hinnata seda valgust!
In English