Pauluse meelest on parim näide rumalusest need, kes on Jumalale selja pööranud ja teenivad ebajumalaid. Ta rõhutab, et mitte miski pole nii mõttetu, kui Looja ignoreerimine ning samal ajal Tema loodu jäljendite kummardamine.
See mõte ei pärine mitte ainult Pauluselt. Jesaja, rääkides käsitöölistest, kirjutab, et ta võtab osa puust „ja sellest saab inimesele kütet: ta võtab seda enese soojendamiseks, samuti ta süütab, et leiba küpsetada; ta valmistab sellest koguni jumala ja kummardab seda, ta teeb sellest nikerdatud kuju ja põlvitab selle ette. Osa sellest ta põletab tules; ta sööb süte pealt liha: küpsetab prae ja sööb kõhu täis, soojendab siis ennast ja ütleb: „Küll on hea, mul on soe, ma tunnen tulepaistest mõnu!” Aga selle jäänusest ta teeb jumala, oma nikerdatud kuju, põlvitab selle ette ja kummardab, palvetab selle poole ning ütleb: „Päästa mind, sest sina oled mu jumal!” (Jesaja 44:15–17).
Saalomoni tarkuseraamatu muistne autor läheb antud teemal pisut kaugemale. Ta jutustab puuiidolite valmistamisest ja selle defektide katmisest punase värviga. Siis kinnitab ta selle naeltega seinale. Iidoli kummardaja peab tagama selle, „et kuju ei kukuks maha, sest ta teab, et see ei saa iseennast aidata, kuna ta on üksnes kuju ja vajab abi. Aga palvetades oma varanduse ning naise ja laste pärast, ei häbene ta kõnetada elutut. Jah, tervise pärast ta hüüab appi jõuetut. Elu pärast palub surnut, abi pärast anub võimetut, teekonna pärast küsib selle käest, kes ise ei saa käia” (Saalomoni tarkuseraamat 13:15–18).
Paulus ja muistsed juudid suhtusid ebajumalakummardamisse täieliku irooniaga kui täiesti mõttetusse tegevusse. Paulus teatab Roomlastele 1. peatükis, et selline rumalus oli selle tulemus, et nad pöörasid selja sellele, mida nad Jumalast teadsid. See oli nende tumestunud mõtlemise vili.
Meie kui 21. sajandi inimesed näeme ebajumalakummardamises rumalust. Või kas me näeme? Millele asetame meie oma lootuse? Oma asjadele? Oma ilule? Oma tarkusele? Kas me pole loonud rohkem rumalaid iidoleid? Täna on selleks suurepärane päev, et vaadelda oma elu. On aeg selgeks mõtlemiseks ja tagasipöördumiseks Jumala juurde, kes on kõik loonud.
In English