Inimene ei ela üksnes leivast

See meie Õnnistegija lause on suhteliselt tuntud. Mida Jeesus sellega silmas pidas ja mida inimesed mõtlevad-tunnevad, kui nad seda mõtet Piiblist loevad?

Jeesus oli nelikümmend päeva söömata olnud, kui Ta ütles, et leib ei ole kõige tähtsam. Mäletan, kuidas minu kadunud isa meenutas oma poolteist aastat kestnud vangilaagriaega. Neile ei antud esimesed kolm nädalat mitte midagi süüa, hiljem hakati andma 50 grammi leiba päevas. Need inimesed mõtlesid ainult leivast. Kui nad oma silmad sulgesid, nägid nad leiba. Ma ei oska öelda, kuidas need inimesed oleksid reageerinud, kui keegi oleks neile tollal rääkinud, et leivast veel tähtsam on Piibel...

Peame inimestega suheldes Jumalalt tarkust paluma, et jagada esmalt seda, millest puudust tuntakse. Kui keegi on jalgupidi püünisesse kinni jäänud, huvitab teda esmajärgus ikka see, kuidas püünisest välja saada.

Jeesus ütles, et inimene ei ela üksnes leivast. Samas ei tähenda see, et inimene saaks elada ka ilma leivata. „Leib” on kõik see, mida me elamiseks vajame. Jumala Sõna viib meid igavesse ellu.

Jeesusel oli rooga, mida jüngrid ei teadnud. Jeesus ootab, et me „sööksime” Teda nagu leiba. Me võime Jumalast palju teada Teda tegelikult tundmata. Jumala Sõna lugemine on tähtis, kuid seda tuleb teha koos Jumalaga.

Olen pärit kristlikust kodust, aga ma ei ole sünnist saadik kristlane olnud. Sõjaväe ajal oli mul kristlastest kirjasõpru, kes püüdsid mind õigele teele juhtida. Üks neist saatis mulle hästi õhukesele paberile kirjutatud Johannese evangeeliumist mõned peatükid, mis mahtusid sõjaväepileti kaante vahele ära. Vaiksel hetkel oli seda kosutav lugeda.

Maailmas on palju neid, kellel ei ole leivast puudust, kuid nad ei ole osanud leida oma elus selle salmi teist poolt ning täidavad seda lünka kõige maailmas pakutavaga, leidmata lõplikku rahuldust.

Annaks Jumal, et meie käsi ei jääks oma ligimese abistamisel lühikeseks, kas siis musta leiva või vaimuliku leiva ulatamisel.

Marko Judanov