Pidev edasiliikumine

Igaüks, kes nimetab end kristlaseks, peab oma mõtted hoidma mõistuse kontrolli all ning sundima ennast olema rõõmus ja õn-nelik. Ükskõik kui valus võib olla mure põhjus, peab ta kujun-dama rahu ja rahulikkuse vaimu Jumalas. Kui väärtuslik ja tervis-tav ning lohutav on rõhutud hingele rahulikkus, mis on Kristuses Jeesuses, ning Kristuse rahu. Ükskõik kui tumedad on väljavaa-ted, lootku vaim head. Masendusega ei saavutata midagi, kuid kaotatakse palju. Kuigi rõõmsameelsus, rahulik alistumine ja rahu muudavad teised õnnelikuks ning on neile kasuks, saab suurima kasu inimene ise. Kurbus ja ebameeldivatest asjadest rääkimine kutsub esile ebameeldivaid vaatepilte, mis omakorda mõjuvad inimesele ebameeldivalt. Jumal soovib, et unustaksime kõik selle, et me ei vaataks alla, vaid üles, üles!

Kurbus summutab vereringet veresoontes ja närvidesse ning pärsib ka maksa tegevust. See takistab seedimise ja toidu omas-tamise protsessi ning võib kogu organismi ära kurnata. ...

Jumala eesmärgid on tihtipeale salapäraga looritatud, piiratud mõistus ei mõista neid, kuid Tema, kes näeb lõppu juba algusest, teab paremini kui meie. Me peame puhastama end ilmalikkusest, täiustama oma kristlikku iseloomu, et võiksime vastu võtta Kris-tuse õiguse rüü. ... Usk, kannatlikkus, pikk meel, taevane mõtte-viis, usaldus targa taevase Isa vastu on täiuslikud õied, mis küpse-vad pilvede, pettumuste ja kaotuste keskel. ...

Jumala korraldus oma rahvale on edenemine, edasiliikumine. Pidev edasiliikumine on pühaduse tee, Jumala tundmises ning armastuses aina kõrgemale ja kõrgemale liikumine. ... Jumal on muutumatu – sama eile, täna ja igavesti. Kõigis meie palvetes peab olema usk, sest palve ei ole oma väge kaotanud ega ole alandlik sõnakuulelikkus tasuta jäänud. Kui meie kaaskristlased, kes väidavad, et usuvad tõde, näitavad usku oma tegudega, siis austavad nad Jumalat ja võivad veenda paljusid hingi, et neil on tõde, sest vastavalt oma usule ja kuulekusele mõistavad nad Juma-la tõotuste täitumist ning saavad täidetud väega taevast. – Kiri nr 1, 29. märts 1883, meie esimesele misjonärile J. N. Andrewsile, kes oli Šveitsis tuberkuloosi suremas.