Kadunud lambana kaugele läinud,
eksinud metsas, ei koduteed tea.
Võõrastel radadel suured on hirmud.
Kas tõesti siin ma nüüd hukkuma pean?
Äkitselt kuulda on tuttavat hüüdu –
otsima tulnud mind Karjane hea.
Järsku on kadunud hirmud ja õudus.
Karjane päästab mind – seda ma tean.
Otsides mind on Ta haavata saanud,
kuid käed nii hellad ja tugevad on.
Jah, need käed eksinu tagasi toonud.
On nende vahele peita vaid õnn.
Karjasest kallist ma enam ei lahku –
olen nii lähedal, kui ma veel saan.
Söön kodu aasadel mahlakat rohtu
ning eluallikast puhast vett joon.
Nägin kord ise, kui ahastuses oli lammas, kes oli karjast kuidagi maha jäänud. Ta määgis ja jooksis võsas edasi-tagasi, otsides teisi, kuni nägi viimaks neid. Tormas siis otse juhtlooma juurde ning pani oma nina vastu tema nina.
Palun, Isa, aita, et ma ei eksiks, aga kui eksingi, siis aita alati mul leida õige tee tagasi Sinu juurde koju!
Evi Lõhmus
In English