Eluaegse koguduseliikme arusaam lunastusest

Avaldatud 29.5.2017, rubriik Päeva sõna

Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist, ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.“ Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda. Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!“ Luuka 15:25−30

Kõigile ei meeldi pidu!

Vanem poeg oli üks neist. Ja kui ma olin 19-aastane pöördunu ja lugesin esimest korda seda tähendamissõna, olin temaga nõus. Tal oli ju suurepärane argument. Miks venna tagasituleku pärast rõõmustada? Ta oli ju oma osa pärandist hoolimatult ära kulutanud. Ja nüüd tahab tulla tagasi ja minu oma kulutada. Mis siin rõõmustada on?

Hea põhjendus! Ja ära unusta venna põhjust, miks ta koju tuli. Pea meeles, et ta oli rahast lage ja näljas. Mida muud oli tal teha? Pole just suur ime, et vanem poeg oli pahane. Ka mina oleksin olnud.

Miks pidu? Hüüab ta. Anna talle, mis ta on ära teeninud. Las töötab käed rakku ja siis võib-olla saab ta mõne palukese (loe: minu) laualt.

See, mu sõbrad, on suurepärane inimliku õigusemõistmise kirjeldus. Anna talle seda, mis ta on ära teeninud. See on inimlik loogika. Anda inimestele, mida nad on ära teeninud. Kuid Isa loogika ütleb: anna neile, mida nad vajavad, anna neile, mida nad pole ära teeninud, anna neile armu.

Aga see on asi, mida hea, kirikus käiv poeg mitte kunagi tegelikult ei mõistnud. Kuula tema pahvatust: „Ma pidasin kõiki sinu nõmedaid käske, ja sa ei korraldanud mulle pidu. Kas sa tõesti arvad, et mulle meeldib see püha värk? Ma käin igal hingamispäeval kirikus, kuid vihkan sellest iga minutit. Aga ma olen seda ikkagi teinud. See peaks ju midagi tähendama.“

Ning vaadake, kus on tema süda tegelikult. „Seal on siis see sinu niinimetatud poeg. Ta lõbutses prostituutidega, kui mina küürisin pärast rasket päeva põllul lambasõnnikut küünte alt. Ma tõesti tahtsin teha seda, mida tema tegi. Aga selle asemel orjasin sinu tobedas talus. Ma olin peo ära teeninud, kuid ei saanud seda kunagi.“

Loo tragöödia on, et hea poiss – poiss, kes ei lahkunud kunagi isakodust ehk kogudusest, poiss, kellel olid kõik privileegid – ei mõistnud kunagi isa. Missugune kohutav raiskamine: veeta elu Isa majas südame ja meelsuse poolest palgalise sulase, mitte poja või tütrena.