PAREM KANNATADA KUI KIUSATUSELE ALISTUDA

Kahevõitlus Kristuse ja Saatana vahel leidis aset kõrbes. Kristust ei toetanud nähtavalt ükski sõber. Saatan oli salakaval; valed on tema kaubamärk. Kogu olemasoleva jõuga püüdis ta Kristuse inimolemusest võitu saada. …

Saatan võlus oma pettejäreldustega esimest Aadamat nii nagu ta võlub inimesi tänapäeval, pannes neid uskuma valet. Aadam ei sirutunud oma inimlikkuses jumaliku väe järele; ta uskus Saatana sõnu. Teine Aadam aga ei pidanud vaenlase orjaks saama.

Aadamal oli Kristuse ees eelis selles, et siis, kui kiusaja teda ründas, ei olnud patt talle mõju avaldanud. Ta seisis seal mehelikkuse täiuses, täis ihuja vaimujõudu. Teda ümbritses Eedeni ilu ja ta suhtles iga päev taevaste olevustega. Jeesusega oli teisiti, kui Ta kõrbes Saatanaga võitlusse astus. …

Kõike, mida vaenlane vähegi suutis välja mõelda, laskis ta käiku Kristuse vastu. Siis, kui Kristus oli füüsiliselt nõrgim, pärast pikka, neljakümnepäevast paastu, kasutas targim langenud ingel kõige võrgutavamaid sõnu, püüdmaks sundida Kristuse meelt enda meelele alistuma. … “Kui sa oled Jumala Poeg,” ütles ta, “siis näita oma väge ja vabane sellest piinavast näljast.” “Käsi, et need kivid saaksid leibadeks.” …

Kui Kristus ütles Saatanale: “Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust,” kordas Ta sõnu, mida Ta ise oli tuhat nelisada aastat tagasi Iisraelile rääkinud. [Tsiteeritud 5Ms 8:3.]

Kõrbes, kus kõik inimlikud vahendid toitu hankida olid kadunud, saatis Jumal oma rahvale manna taevast. Ta andis seda piisavalt ja pidevalt. Selline hoolitsus pidi iisraellastele õpetama, et kui nad Jumalat usaldavad ja Tema teed käivad, ei jäta Ta neid maha. Päästja rakendas nüüd ellu õppetunni, mille Ta oli andnud Iisraelile. Tõotus Jumala abist anti heebrealaste hulkadele ning nüüd anti sama tõotus Jeesusele. Ta ootas, millal Jumal ise otsustab Talle kergendust tuua. Ta oli kõrbesse läinud Jumalale kuuletudes, ning Ta ei tahtnud hankida toitu Saatana ettepanekute kohaselt. Tunnistajaks oleva universumi pilkude all kinnitas Ta, et väiksem häda on kannatada ükskõik mida, kui et eemalduda üheski asjas Jumala tahtest. – Käsikiri 113, 1902.