Kas sa usud, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse? Aga kuidas on nende ekslike hingedega, kellest Jeesus Mäejutluses rääkis? Kindlasti olid nad hüüdnud nime järele, ent siiski polnud nad päästetud. Vaata ise, mida Jeesus selle kohta ütleb: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!”, ei saa taevariiki” (Mt 7:21).
Kas me leiame, et Jeesuse ja Pauluse jutu vahel on väikesed käärid? Mitte eriti, kui vaatame nende kahe lõigu kontekste. Jeesus seletab lihtsalt, et need, kes teevad Jumala tahtmist, pääsevad Tema kuningriiki, olenemata, kui palju imesid või muid märke nad ka pole saanud. Teisisõnu, neil pidi olema usk, et Tema on Issand, ja nad pidid ka välispidiselt näitama Tema tahet.
Kirja roomlastele tänase salmi kontekstis on sama mõte. Mõni päev tagasi märkasime, et nii sisemine usk kui väline tunnistus käivad käsikäes ja et inimesed tõesti ei saa valida, et kord üks ilma teiseta ja vastupidi.
See „igaüks, kes hüüab appi Issanda nime” Rm 10:13-s on see, kes sobitub Pauluse õpetusega Roomlastele 10. peatükis. Tegelikult, need on need, kes on Pauluse õpetuse läbi kogu kirja vastu võtnud. Nad mõistavad, et seisavad Seaduse hukkamõistu all; et nad ei saa teha midagi, et endid päästa; et Kristus on surnud, et nende eest maksta lunastushinna; et Kristuse ülestõusmine tagab nende ülestõusmise, et nende ristimine sümboliseerib vana elu lõppu ja edasist käimist Jeesusega Jumala tahtes; et nad on päästetud täielikult halastusest usu läbi; et neil on põletav igatsus tunnistada Kristusest kui Issandast ja Päästjast. Selles kontekstis tähendab „igaüks” seda, kel on nii sisemine kui väline usk Kristuses.
Igaüks, kes hüüab Issanda nime südame, meele ja hingega, saab päästetud. Fraas „hüüab Issanda nime” on oluline. See on nii oluline selgitamaks, kes kristlane on, et Paulus kasutab seda kristlaste kirjeldamiseks ka 1Kr 1:2. Kristlased on need, kes kõigis paigus hüüavad appi meie Issanda Jeesuse Kristuse nime.
In English