Rõõmu rohelised aasad

Oled sa kunagi tundnud, et teistel on kergem elu kui sinul? Vaadates üle elu orgude, piiludes läbi aja puude, näed sa rohelisi aasu ja sa ütled: “Ma soovin, et see võiks selline olla minu jaoks!”

Et mitte korintlastel ei peaks eneste pärast väga kahju olema, rääkis Paulus neile kogudustest Makedoonias. Nemad suutsid koguda tünni põhja vaid riismeid. Kuid ka oma meeletus vaesuses andsid nad rõõmu ja heldusega. Nende veeringud vaevalt kõlisesid kogumiskastis, kuid need kõlasid valjusti ja selgesti Jumala jaoks.

Kannatuste tuli oli puhastanud katsumuste maagi ja hinnalised rõõmu ning suuremeelsuse metallid voogasid üle ääre. Kirjutades Tessaloonika kogudusele , märkas Paulus, kuidas nad võtsid rõõmuga vastu Püha Vaimu sõna isegi suures kitsikuses.

Milline võiks Makedoonia tunduda korintlaste nurga alt vaadatuna? Sealne kogudus polnud kohtunud Korintose langenud moraaliga või entusiastide liialdustega. Mõned korintlased võisid mõelda, et tegelikult võivad talupoeglikus Makedoonias asjad isegi kergemad olla – eemal ju Korintose särast ja õelusest.

Loomulikult pole see siiski iial päris niimoodi . Igal on kanda oma kitsikus. Kui saabub rõõmuaeg, siis on see tulnud meie eludes töötavalt Vaimult. mitte aga asjaolude heast kokkulangevusest.

Kõrbetes ümbritseb orge veega rohelus. Kui natuke vett satub mujale ümbruskonda, ilmuvad põõsad ja puud. Natuke rohkem vett ja õitseb oaas. See pole kõrb, mis loob oaasi; see on vesi, mis niisutab altpoolt.

Rõõm tärkas Makedoonias vaesuse ja tagakiusamise kõrbes. Kaugelt tundus see kutsuv ja nii see oligi. Milline õnn on olla kristlane siin ja ükskõik kus! Vaimult pärit rõõmu oaasid võivad õitseda ja viljuda igal pool. Allikad on täis, pump töötab, kraanid on avatud – lase elu veel voolata.

“Tuhanded on uppunud neisse eluallikaisse, ja see allikas ei lõppe kunagi..”