Meie osaks on lõputu armastus

Süda, mis on allutatud Jumala arukale juhtimisele, usaldab kõiki Tema ettenägelikkuse tegusid. ... Kiusatus tahab meid araks muuta, aga mis on kasu niisugusele kiusatusele järele andmisest? Kas hing saab paremaks oma ainsa jõuallika üle nurisedes ja kur-tes? Kas ankur on sisse lastud? Kas see hoiab haiguses? Kas see on tunnistus, mida anda elu viimastel hetkedel, kui surm huuled suleb? Ankur hoiab! Ma tean, et mu Lunastaja elab. ...

Oh kallis, armastav, pikameelne, kannatlik Jeesus, kuidas mu hing sind armastab! Et üks vaene, väärtusetu, patust määritud hing võib seista Püha Jumala ees, olles täielik meie Asemiku ja Käemehe õiguses! Imestage, taevad, ja hämmastu, maa, et lange-nud inimesele saab osaks Tema lõputu armastus ja rõõm. Ta rõõmustab nende üle taevastes lauludes ning patust rüvetatud inimest, keda on Kristuse õigusega puhastatud, esitletakse Isa ees ilma igasuguse patupleki ja -laiguta, „nii et tal ei oleksplekki ega kortsu ega muud sellesarnast“ (Ef 5:27). „Kes võib süüdistada Ju-mala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb“ (Rm 8:33).

Leidku iga nõrk, kiusatustest vintsutatud hing ankrupaik Jee-suses Kristuses ja ärgu muutugu enesekeskseks, nii et ta mõtleb üksnes oma väikestele pettumustele ning oma plaanide ja lootus-te katkemisele. Kas lunastusplaani teema ei ole kõikehaarav? Kui lõpmatu Jumal mõistab mu õigeks, siis „kes võib meid hukka mõista“? (Rm 8:34). Inimese eest surres näitas Ta, kui väga Ta inimest armastab – piisavalt, et Tema eest surra! Seadus mõistab patuse hukka ja ajab ta Kristuse juurde. Jumal on see, kes mõistab õigeks ja andestab.

Saatan süüdistab ja püüab saada luba hävitamiseks, kuid Jumal avab varjupaiga ukse. Jumal on see, kes mõistab õigeks selle, kes uksest sisse astub. Kui siis Jumal on meiega, kes võib olla meie vastu? Oh, missugune särav, auline tõde! Miks inimesed seda ei mõista? Miks ei käi nad selle eredates kiirtes? Miks ei räägi kõik, kes usuvad, Kristuse võrratust armastusest? ...

Jumal elab ja valitseb. Kõik, kes on päästetud, peavad vapralt Jeesuse Kristuse sõduritena võitlema, siis pannakse nad taevaraa-matutesse kirja kui truud ja ustavad. Nad peavad tegema Jeesuse Kristuse tegusid, võitlema head usuvõitlust. – Kiri nr 2, 29. det-sember 1899, W. C. White’i esimesele naisele Mary White’ile, kes oli tuberkuloosi suremas.