Seitsmenda päeva adventistil on lihtne lugeda Jumala lõpuaja rahva kirjeldust − „need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku“ (Ilmutuse 14:12, 1968) − ja alateadlikult asendada sõnad „peavad Jumala käske“ sõnadega „peavad hingamispäeva“. See on minu arust arusaadav, arvestades kui väga peame rõhutama hingamispäeva maailmas, kus enamik kristlasi hindab ülejäänud üheksat käsku, kuid kohtleb neljandat, nagu oleks see legalistlik koorem. See on üks asjadest, mis eristab meie liikumist suurest osast ülejäänud kristlaskonnast, nii et loomulikult püsib see meie teadlikkuses esiplaanil.
Samal ajal ei tohi me unustada, et kogu Jumala moraaliseadus on hetkvõte Tema iseloomust ja sellisena hindab ülejäänute kogudus seda kui tervikut. Me võime keelduda nädala seitsmendal päeval tööle minemast, aga kas hindame ausust samamoodi nagu Jumal? Kas me valvame hoolikalt oma ligimese mainet nagu Jumal meie oma (hoolimata sellest, mida oleme teinud)? Kas leiame end küsimast, kas hindame tõesti inimelu samamoodi nagu Looja ning otsime paremaid viise, kuidas näidata maailmale mehe, naise või lapse hindamatut väärtust? Kas kohkume ebaaususe ees tagasi, et maailm võiks näha, et meie sõna on tagatis, sest meie Isa Sõna on alati Tõde? Me ei röövi ehk panka või poodi ega pane kõrvale töö juures raha, kuid kas me hindame käegakatsutamatute asjade väärtust, nagu näiteks intellektuaalne omand?
Nimekiri on pikem; täpsemalt käib see kaasas kõigi kümne peamise punktiga. Käskude keskel on Jumala nõue pidada hingamispäeva ja kummardada Teda kui Loojat, kuid Jumala ülejäänud rahva hulgas peaksime leidma nälga Jumala kogu iseloomu järele. Meie otsaesisele ei ole kirjutatud ainult „hingamispäev“, vaid Jumala enda nimi.
Jeesus ütles Filippusele: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa.“ (Johannese 14:9) Ja siis palvetas Ta, et maailm näeks meis Teda (Johannese 17:21). Meie ülesanne ei ole üksnes õpetuslikku tõde esitada, vaid võimaldada maailmal ka heita põgus pilk Loojale ja Teda armastama õppida.
In English