Meie meelelahutusäride, meediast küllastunud ja kangelaste janus ajastul on ehk mõistetav, et kui reisib tähtis religioosne isik nagu paavst, leiab see kõmu-uudistes meeletut kajastamist. Mustade limusiinide korteež, lipud postidel ja sammastel, ustavate ja uudishimulike tunglev hulk ääristamas autokolonni marsruuti, sõjaväevalve tähelepanelikult saabumist jälgimas, orkestri valjud pasunahääled, kõrgemate aukandjate tervitav rivi … ja nii edasi ja nii edasi.
Aga milline rabav kontrast, kui universumi Jumal laskub meie planeedile, et Temast saaks Immaanuel, „Jumal meiega”. Lehmasõimes sündinud, puusepa pojana kasvanud, rändava Messiana maad pidi ringi käinud, rahu rikkumise eest vahistatud, võimuesindajatele tõe rääkimise eest hukatud – Jeesus poleks üle elanud meie õnnetut nälga meediakära järele. Tema, kes „ei teinud endale nime” (Fl 2:7, NKJV), oleks olnud meie staaride- ja kuulsusejanuga nii jõulises vastuolus.
„Kelle ma teile vabaks lasen?” Kas sind ei pane mõtlema, et kui Pilaatus esitaks selle küsimuse tänapäeval, keda me siis nõuaksime? Kõige alandlikumat Jumalat või hetke kuulsuse?
„Vaadates ristilöödud Lunastajale, hakkame sügavamalt mõistma ohvri suurust ja tähendust, mille tõi Taeva Kuningas. Lunastusplaan muutub meie jaoks selgemaks ning mõtted Kolgatast äratavad meis innukaid ja pühi tundeid. Meie hinges hakkab helisema tänulaul Jumalale ja Tallele. See kõlab meie huultelt, sest uhkus ja eneseülistus ei saa valitseda inimest, kelle mälus on Kolgata sündmused elavad.” („Ajastute igatsus”, lk 450, kaldkiri lisatud)
Ehk peame hoidma kõige alandlikumat Jumalat aktiivsemalt oma teadvuses. Kas võib olla – kui me üldse võiksime peegeldada selle Jumala alandlikkust, kes meid päästis ja meid päästes palub, et Tema meel oleksid meis –, et peame päev päeva järel uuesti külastama Kolgata sündmusi?
In English