Kevadel on kaunis kaeda, kuis hiirekõrvad pakatavad võimalusest puhkeda lehtedeks ja katta puud rohelise kumaga. Kõik on ootusärev ja põnev. Kes ei oleks kogenud kevade paisutavat küllust! Kevad täis võimalusi igal sammul. Päike näeb maad külmununa ja tabab ära võimaluse paitada teda oma sooja valgusega. Tuul näeb, et on vaja õõtsutada merd ning tuua põhjamaistesse randadesse üha soojenevat vett. Laps kaeb viimast lumehange ja märkab võimalust vormida selle talve viimane lumepall või lausa lumememm. Maainimesed näevad võimalustepõldu musta tekina metsade vahel lebavat ja seemet ootavat. Kõik ümbrus pakatab võimalusterohkusest. Võimalus siin, võimalus seal! Taba vaid ära ja haara kinni, sest järgmisel sammul on see võimalus selleks korraks lihtsalt möödunud.
Meie mõtted ja teod. Piisk – tegu või mõte, hea või halb, kibe või magus – just samamaigulisi ringe saadame edasi enda ümbrusesse, teistele inimestele, kes omakorda edastavad oma piisast tekkinud ringe – magusaid, kibedaid, tõrksaid, toredaid. Kui need erinevate piiskade ringid kohtuvad, tekib värelus. Värelus, mis väljendub ebakõlades, ka konfliktides ja mittemõistmises, ehk ka haavatasaamises, või miks ka mitte armastusekuumuses ja sõpruseeufoorias? Nõnda kui igal vihmapiisal tekivad vette kukkudes ringid, on ka igal inimesel, sinul ja minul, ringid, mida maailma laiali saadame.
Millised on on sinu mõjuringid täna? Mida saadad edasi? Kas head või halba? Lootust või lootusetust?
Janne Kütimaa
In English