Kus on su varandus, seal on ka su süda

Kas olete kuulnud kedagi ütlemas, te meie kogudusse võiks kuuluda rohkem rahakaid inimesi, siis saaksime lahedamalt tegutseda, paremini teha seda tööd, mille Kristus on meile andnud? Kas see on tõesti nii?

Meenub lugu ühest suhteliselt väikesest kogudusest, kes koostas järgnevaks aastaks suure eelarve. Peagi tekkis küsimus, kust see raha küll laekuda võiks, kes nii palju annetab? Koguduse pastor vastas kindlas siiras usus: „See raha on juba teie käes, ootab ainult kokkupanemist.” Jumal on andnud meile töö, loe ise Mk 16:15. Me oleme üks ihu Kristuses, igaüks oma ülesandega. Igas koguduses on kõigi vajalike talentidega inimesi. Küsimus on selles, kuidas me neid kasutame. Kogudus ei vaja ainult pastorit, muusikuid, dekoraatoreid, hoolekandjaid. Kogudus vajab ka ettevõtjaid, neid, kellele Jumal on selle vaimuanni andnud. Kõik on kutsutud osalema Jumala töös oma anni, aja ja vahenditega.

Tihti ei hinda me enam raha väärtust, väikesed rahatähed kuluvad käest sedamoodi, et ise ei pane tähelegi. Mäletate veel seda kahe-krooni-telki? Suur osa sellest rahast koguti ju hallide, ilmetute sedelite näol. Ei usu, et keegi pidi sellest rahatähest loobumise nimel oma püksirihmade sisse uusi auke tegema!

Kord sõitsin spordipoe poole, et osta endale korralikud tossud. Plaan oli osta korralikud jalatsid, sest nagu inglased ütlevad: „Ma pole nii rikas, et...” Tee äärde jäi meie uus kirikuhoone, astusin sealt läbi ja nägin meie kooliõpetajat Härmot. Mehel selline nägu peas, et hädasti raha vaja. Ka töötasu oli tal saamata, kuid peret oli vaja toita. Võite ise arvata, missugune võitlus minu sees käis. Temal oli raha vaja, minul oli see olemas, kuid kaua ma ikka käin nende tööl-kodus-puhkehetkel kingadega?

Seekord jäi Saatan alla, võtsin taskust raha ja ulatasin Härmole. Keerasin autonina kodu poole tagasi, sest poodi polnud enam asja. Tänava ääres oli kasutatud kaupade pood, kus ka piisavalt suur hulk jalatseid müügil oli. Siiamaani mõtlen, et ilma ei jäänud ma millestki.

Meenub ka lugu mehest, kel oli kaks vasikat. Ta oli nende üle niiväga õnnelik ning ta tõotas ühe neist Jumalale. Paraku ei suutnud ta valida, kumb neist võiks jääda temale ja kumb Issandale. Ühel hommikul oma armsaid vasikaid vaatama minnes sai ta selguse – Issanda vasikas oli surnud.

Kui Haapsalus avati uus kirikuhoone, tuli minu juurde mitu inimest, kes olid üllatunud sellest, kui palju oli kiriku valmimiseks raha kulunud. Vaatasin kiriku ümber seisvaid autosid ja leidsin, et nende väärtuste kogusumma küündis umbkaudu kirikuhoone maksumuseni.

Raha ei ole rukis, mis kasvab vaid kord aastas. Küll aga kutsub Jumal meid üles seda kasutama mõistlikult ja mitte ainult enda ja oma lähedaste tarbeks. Kui me seda teeme, siis võime märgata midagi kummalist ning võime Joosepi vendade sarnaselt öelda: „Mu raha on tagasi antud, ja vaata, see on mu kotis!” Kuid selle avastuse juures ei pea me värisema küsimusega vaeveldes – miks on Jumal mulle seda teinud? –, vaid võime Teda tänada ja ülistada.

Taavi Käsk