Suur eeskuju

Üksnes Kristuse õigeks tunnistamisest ei piisa. Me peame käi-ma teed, mida Tema näitab. Tema arm on piisav. Ta kannatas meie eest ja jättis meile eeskuju, mida peame järgima. ... Praegu on meil prooviaeg. Kogemus, mida on vaja elukrooni saamiseks, tähendab enese palju tõsisemat ristilöömist, kui me seni oleme võimalikuks pidanud. Missugune on sõnum, mida Paulus annab kõigile, kes nimetavad Kristuse nime? „Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega mei-le määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks“ (Hb 12:1–3).

Kristus oli taeva ja maa Issand, ometi sai Ta meie pärast vae-seks, et meie võiksime Tema vaesuse kaudu rikkaks saada. Ta oli Jumalaga sarnane, kuid alandas end ja võttis endale teenija kuju, et Ta võiks meid päästa. Ta andis oma elu meie lunastamiseks. Kas me võtame Tema ohvri vastu? Jumala ainusündinud Poeg arvati üleastujate hulka, et inimesed ei hukkuks, vaid saaksid iga-vese elu. Igavene elu on nende pärisosa, kui nad on nõus alan-dama oma uhket südant ja saama Tema kannatuste osaliseks. Ta talus kannatlikult häbi, pilkamist ja mõnitamist, et Ta saaks pääs-ta iga patuse inimolevuse, kes haarab elavas usus Temast kinni. Sel ajal, kui Ta rippus ristil, andes oma elu meie lunastamiseks, pilkasid Tema mõrvarid Teda, öeldes: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa. On ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla ja me usume temasse“ (Mt 27:42). ... Ta oleks võinud keelduda suremast, kuid Ta kannatas, et maailm võiks Tema läbi saada päästetud Saatana nõudeõiguse ja valitsuse alt. Tema surma läbi võivad kõik, kes Temasse usuvad, saada igavese elu. ...

Inimeste päästmine tähendab palju enamat, kui paljud mõis-tavad. See tähendab, et me peame valima pigem Jumala tee kui enda oma. Issand ei saa päästa inimesi, kui nad keelduvad Tema saadetud noomituste ja hoiatuste kiuste end alandamast, surudes pingsalt läbi oma tahet ja järgides oma tegevussuunda. – Kiri nr 133, 30. aprill 1905, J. E. White’ile.