Ootamatu lahendus

Helle Kuris jutustas kord koguduse koosolekul järgmise loo oma vanaisast. Vanasti oli nii, et isatalu päris pere vanem poeg. Minu vanaisa oli noorem. Aga vend ei hoolinud talust, vaid tahtis minna meremeheks, jättis talu nooremale. Ametlikult jäi see leping siiski vormistamata. Noorem vend võttis naise, korrastas taluhooneid ja haris põldu. Kahekümne aasta pärast oli vanem vend meremehe elust tüdinud. Otsustas pere soetada ja tahtis seepärast talu tagasi. Noorem vend, minu vanaisa, kes aastate töövaeva oli talu sisse matnud, pidi oma perega välja minema. Hingeahastuses pöördus ta Jumala poole. Ta sai vastuse: „Sul ei ole tarvis talust lahkuda!” Vend andis asja kohtusse. Kohus muidugi langetas otsuse venna kasuks, kuna talu oli tema nimel. Minu vanaisale tundus, et Jumal oli teda petnud. Tema enam Jumalasse ei usu! Saabus sügisene rehepeksu aeg. Selleaastase omakülvatud vilja võis ta endale saada. Rehepeks oli tolmune töö. Vend sai kopsupõletiku ja suri. Talu päris noorem vend. Tal ei tarvitsenud talust lahkuda. Kuid jõuluajal põlesid talu hooned maha.

Jumal, lase meil olla õiglased ja armulised.