Kaks kõrva ja üks suu

Vaadates enda ümber, näeme kiirust, vaadates endasse – näeme ka kiirust. Kuhu me küll kiirustame? Meil on palju ülesandeid, oleme seadnud endale suured eesmärgid, tahame kuhugi jõuda, tahame olla õnnelikud...

Aega pole nii palju, et süveneda teistesse inimestesse enda ümber! Aega ei jätku piisavalt lähedastegi jaoks. Aega on meil kõigil ühepalju, aga et seda teistele jagada, selleks on aega liiga vähe. Me anname parema meelega teistele seda, mis meil endal üle jääb.

LifeDevelopmendi käsiraamatus (väikeste gruppide käsiraamat) on 9 nõuannet sõbraks olemise kohta, neist esimesed kolm on:

1. Kuula rohkem, kui sa räägid.

2. Kuula rohkem, kui sa räägid.

3. Kuula rohkem, kui sa räägid.

Meil kõigil on kaks kõrva ja ainult üks suu – seegi näitab, et ehk peaksime rohkem kuulama kui rääkima. Inimesed vajavad rohkem mõistmist ja ärakuulamist ja vähem nõuandeid.

Mäletan esimest korda, kui ma tajusin seda, kuidas inimene avaneb. See oli mu oma tütreke, kes tuli midagi rääkima – ei mäleta, millest jutt seekord käis, aga mäletan, et olin liiga väsinud, et talle nõu anda ja vastata, lihtsalt istusin ja kuulasin. Ühel hetkel avastasin, et jutt on hoopis mujale läinud, sügavamale. See, mida algul tuldi kurtma, polnudki enam see kõige tähtsam, mis tegelikult südamel oli.

Nii hea, et ma olin sel hetkel liiga väsinud, et kohe oma tarka nõu anda ja asju lahendama hakata. Nüüd nägin lisaks jäämäe tipule ka natuke vee alla seda suurt jäämäge, mis seal tegelikult oli. „Oleme kiirustav ühiskond. Kuigi oleme hõivatud oma karjääriredelil ronimisega, ei tohi me unustada investeerimast aega oma suhetesse lähedastega.” (Rob Parsons)

Ealeski pole keegi oma surivoodil öelnud: „Sooviksin, et oleksin rohkem tööd rüganud...”

Tegelikult ei igatse enamus inimesi, et keegi nendega räägiks, vaid et keegi nad ära kuulaks.

Annely Kaasik