Missugune tragöödia viibida kogu elu isamajas ja samas mitte tunda tema südant. Veelgi hullem, kui naeruväärne on veeta kogu elu koguduses ja mitte midagi mõista Isa armastusest ja armust.
Vanema pojaga oleme jõudnud tagasi drahmide tähendamissõna juurde, mis oli Luuka 15. peatükis varem. Münt, läikiv ja tore, paistab väljastpoolt hea välja. Kuid see on kadunud. Ja mündil pole mingisugust vaimulikku arusaamist. Talle avaldab muljet tema enda väline kuju ja ta isegi ei tea, et on kadunud. Kuid ta on ikka veel majas, kirikus, sünagoogis.
Siin pöördub Jeesus tagasi variseride juurde oma salmide 1 ja 2 kuulajaskonnas. Ta rääkis kõigile, kes Teda kuulasid. Kadunud lamba tähendamissõna oli tavalistele inimestele (keskmistele patustele), kes teavad, et on kadunud, kuid ei oska midagi ette võtta. Ta esitas loo kadunud pojast, et kirjeldada kuulavaid maksukogujaid, südamelt vastuhakkajaid, kes elasid vääriti saadud kasust. Kuid kirjatundjad, variserid ja muud „head“ koguduseliikmed said kaks annust: tähendamissõna mõistuseta mündist ja tähendamissõna kirikus käivast, rasket tööd tegevast inimesest, kellel paistab kõik korras olevat, kuid kes on täiesti kadunud ega tea seda.
Tähendamissõna lõpeb vanema pojaga, kel pole õrna aimugi, miks Jumalale meeldib pidu. Ta on kriitiline teiste suhtes ja tal on endast hale meel. Ometi võiks tal olla pidu. Ta oleks pidanud vaid küsima. Elu vanemate poegade tragöödia on, et nad ei mõista kunagi Isa. Nad lihtsalt istuvad kirikus ja torisevad, isegi armu peale.
Lugu lõpeb sellega, et isa läheb välja pimedusse, et püüda jõuda vanema poja südameni, otsida teda samamoodi, nagu naine otsis oma münti.
Kõige muret tekitavam osa tähendamissõnast on, et me ei tea, mis sellest sai. Sest see pole lõppenud. Mina ja sina oleme need, kes on sel pimedal õhtul väljas. Ja Jumal küsib meilt, kas meil on jätkuvalt palgatud sulase mõtteviis või saavad meist viimaks tõelised pojad ja tütred.
In English