Mõni aasta tagasi tuli Kellogg’s Corn Flakes välja nutika reklaamlausega, et võita tagasi vananeva rahvastiku turul tagasi see tarbijaskond, kes olid nende helveste kaubamärgi maitsega üles kasvanud, kuid olid liikunud edasi eksootilisemate hommikueinete juurde: „Maitse neid taas … esimest korda.” Kuidas saab teha midagi taas esimest korda? Muidugi ei saagi, aga siiski saab, kui tuled tagasi saama värsket kogemust millestki, mis oli sinu ammuse loo osa. „Maitse neid taas esimest korda.”
Polegi paha reklaamlause „punaste raamatute” jaoks. Sest Ellen White’i teoseid nimetati punasteks raamatuteks kirjastuse iseloomulike kaante järgi. Kuigi selle põlvkonna jaoks oleks ehk täpsem nimetus „lugemata raamatud”. Lõppude lõpuks, kes neid enam loeb? Kellel on vaja hommikusöögiks meie vanavanemate helbeid?
Kaks minu sõpra, Roger Dudley ja Des Cummings (juunior) uurisid seost vaimuliku arengu ja Ellen White’i teoste vahel ning said mõned hämmastavad tulemused. Küsitluses osales 193 Põhja-Ameerika adventkoguduse rohkem kui 8200 liiget. Hinnati 20 vaimuliku elu kategooriat, küsimuste hulgas oli ka üks küsimus selle kohta, kas küsitletavad on Ellen White’i teoste regulaarsed lugejad või mitte. Pane tähele neid rabavaid arve: 82 protsenti Ellen White’i teoste regulaarsetest lugejatest hindasid oma suhet Jeesusega lähedaseks võrreldes 59 protsendiga mittelugejate hulgas. Ellen White’i lugejad olid kaasatud kristlikku misjonitöösse ja teenistustegevustesse 24 protsenti rohkem kui mittelugejad. Ja neist, kes lugesid regulaarselt Ellen White’i, uurisid 82 protsenti iga päev isiklikult Piiblit, mittelugejatest 47 protsenti (muuseas, täpselt vastupidine efekt on valeprohvetite järgijate hulgas). Tegelikult said regulaarsed Ellen White’i lugejad kõigis küsitluse kahekümnes vaimuliku elu kategoorias paremad tulemused kui mittelugejad. „Te tunnete nad ära nende viljast.” Jeesusel oli õigus. Miks siis mitte „maitsta neid taas esimest korda” ja kasvada Kristuses?
In English