Tahan jagada minu ja meie pere kogemust meie usuelu värske ja elavana hoidmisel. Suvel veetsime perega ilusatel suvistel hingamispäevadel aega metsakirikus. Kuna suvisel ajal enamikus Soome adventkogudustes laste piiblitunde ei peeta, polnud meil erilist mõtet nendega n-ö suurte kirikusse minna. On lapsi, kes suudavad terve jumalateenistuse või jutluse aja rahulikult emme-issi põlve peal istuda ja lasteraamatuid lehitseda, paljud lapsed joonistavad vaikselt ja süvenenult kirikupingil. Meie lapsed on tegutsejad, liikujad ja uudistajad ja neid pikemalt paigalistumine ei köida. Seega korraldasime mitmel ilusal hingamispäeva hommikul lastele ja endile metsakiriku.
Pakkisime kaasa ”Laste piiblilood,” lauliku, võileibu ja mahlapudeli ning sõitsime lähedalasuvasse ürgorgu, mis kannab sobivat nime Lemmenlaakso (eesti k Armuorg). Ronisime mööda tähistatud metsarada sügavamale metsa, rada lookles vahepeal jõe ääres, vahepeal padrikus. Vägevalt kõrguvas ürgmetsas jalutades uurisime seeni, marju, tigusid, jälgisime oravate hüplemist puudel, kuulasime linnulaulu ja jõevulinat. Kui olime kõik juba sobivalt väsinud, katsime puujuurte vahele piknikuteki ja lasime võileibadel hea maitsta. Einele järgnes piiblitund, lugesin lastele veidi lihtsustatud kujul mõned piiblilood, laulsime mõned matka- ja loodusteemalised lastelaulud ja siis tänasime Taevaisa toreda looduskiriku eest.
Taevaisa, tänu Sulle looduse eest, millest leiame nii palju õppetunde Sinu kohta!
Laura Grönholm
In English