Kas viigilehed või Kristuse rüü?

Issand Jeesus Kristus on valmistanud katte – oma õiguse rüü –, mille Ta paneb selga igale kahetsevale, uskuvale hingele, kes selle usus vastu võtab. Johannes ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu“ (Jh 1:29). Patt on seaduserikkumine. Kristus suri, et igalt inimeselt võiksid patud äravõetud saada.

Viigilehtedest põll ei kata iial meie alastiolekut. Patt tuleb eemaldada ja Kristuse õiguse rõivad peavad katma Jumala Seadu-se rikkujat. Kui siis Issand vaatab uskuvat patust, ei näe Ta tema peal viigilehtedest katet, vaid Kristuse õiguse rüüd, mis on täielik kuuletumine Jehoova Seadusele. Inimene on varjanud oma alas-tioleku mitte viigilehtedest katte, vaid Kristuse õiguse rüü alla.

Kristus tõi ohvri, mis rahuldas õigluse nõudeid. Missugust hin-da pidi Taevas maksma lunarahaks Jehoova Seaduse rikkuja eest. Kuid seda püha Seadust ei olnud võimalik väiksema hinna eest säilitada. Selmet seadus patusele inimesele vastu tulles tühistada, on see säilinud kogu pühas väärikuses. Jumal andis oma Pojas iseennast, et päästa igavesest hävingust kõik, kes Temasse usuvad.

Patt on Jumala reetmine ja see väärib karistust. Kokkuõmmel-dud viigilehti on kasutatud Aadama päevist alates, kuid patuse hinge alastiolek ei ole varjatud. Kõik argumendid, mille on tükk-haaval kokku kogunud kõik need, kes on sellest hõredast rüüst huvitatud, on osutunud kasutuks. Patt on seaduserikkumine. Kristus ilmus meie maailma, et võtta üleastumine ja patt ära ning asendada viigilehtedest kate oma õiguse puhta rüüga. Lõputu Jumala ainusündinud Poja kannatused ja surm mõistsid Jumala Seaduse õigeks.

Jumala Seaduse rikkumine ainsalgi juhul, kõige pisemaski ük-sikasjas, on patt. Ning selle patu karistuse mittetäideviimine on jumalikus valitsuses kuritegu. Jumal on kohtunik, õiglane Tasuja, sest Tema troon on õigluse asupaik ja alus. Ta ei saa ilma Seadu-seta läbi ajada; Ta ei saa sellest ka kõige väiksemat punkti kõrval-dada, et pattu lubada ja vabandada. Seaduse sirgjoonelisus, õiglus ja moraalne kvaliteet peavad säilima ja saama õigeks mõistetud taevase universumi ja langemata maailmade ees. – Käsikiri nr 145, 30. detsember 1897, „Märkused töö kohta“.