Kui Paulus nimetab end galaatlastele kirjutatud kirja autorina, kaitseb ta lühidalt enda positsiooni apostlina: „Paulus, apostel mitte inimeste poolt ega mõne inimese kaudu, vaid Jeesuse Kristuse ja Jumala Isa läbi, kes Tema on üles äratanud surnuist.“ (Kiri galaatlastele 1:1) Tema kaitsev hoiak on mõistetav: ta ei olnud nagu teised apostlid selles mõttes, et ta ei oleks veetnud aega Jeesusega Tema maapealse töö ajal. Paulus sai töökäsu hiljem, Damaskuse teel.
Kui ma jõudsin seitsmenda päeva adventkoguduse juurde, tundsin imestust selle liikumise rikkaliku ajaloo üle. Kui uurisin esimeste adventpioneeride lugusid, imestasin nende talutud raskuste ja puuduse ning nende usu suuruse üle. Tundsin aeg-ajalt kadeduse näpistust, kui nägin palvevastuseid, mille nad said, ja märkasin, et nad olid enda keskel prohvetianni tunnistajaks.
Ma olin hilineja, võõras, kes tuli kohale pärast seda, kui raske osa oli tehtud. Ma ei saanud toetuda neljale või viiele põlvkonnale koguduses nagu paljud mu uutest sõpradest. Kuid paratamatult märkasin, et minu saabumine kogudusse oli prohvetikuulutuse „kõigile paganahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele“ täitumine (Ilmutuse 14:6). Mina olin nende inimeste hulgas.
Minu lugu ei pruugi kunagi adventajalooõpikutes olla, kuid see on kirjas Piiblis. Ma olen osa suurest vastusest, mida Johannes nägemuses nägi. Ma pole kaugeltki mitte üksi. Väga lähedases tulevikus, kui see juba juhtunud pole, on rohkem kui 80 protsenti koguduseliikmetest väljaspool kogudust sündinud.
Pauluse lugu meenutab meile, et liikumise juurde hiljaks jäämine ei tähenda, nagu oleksime võimalusest ilma jäänud. Paulus murdis lahti paganate maailma. Sina ja mina elame praegu hetkes, mida meie koguduse esiisad oleksid soovinud näha – maailm, mis on valgustatud Kristuse aust, kui võimas ingel laskub taevast, et anda sellele liikumisele hoog viimaseks haripunktiks.
Oleks tore olnud alguses kohal olla, aga kui mõtlema hakata, siis on praegune hetk ehk isegi parem.
In English