Kas see kõige alandlikum Jumal ei saa õiglast tasu? Kas Isa, Poeg ja Püha Vaim ei ole õiguse ära teeninud tunnustust ja austust, kõigi nende galaktikate ülistust, keda nad on nii alandlikult kõik need aastatuhanded teeninud? Aga muidugi on!
Kogu Ilmutusraamatus on üks hingemattev stseen, kus tuleb hetk, mil Kõigekõrgema Jumala suur valge troon tõstetakse üles – ja kõik Spielbergi ja Lucase eriefektide animatsioonid ei suuda tabada selle kosmilise stseeni pimestavat majesteetlikkust ja suursugusust – kõrgele kogunenud universumi kohale. „Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas.” (Ilm 20:11)
Ja me kõik vaatame seda üksisilmi, sest me kõik oleme seal, ole selles kindel. Kas see on seesama mees, kes võttis ülakeha paljaks ning käteräti ja pesukausiga pesi kaksteist paari musti jalgu, mis kuulusid kaheteistkümnele mehele (kellest üks oli täpselt niisugune nagu sina ja mina), kes oleksid pidanud seisma järjekorras, et kordamööda oma Õpetaja jalgu pesta?
Kas see on seesama Jumal − kuidas see võimalik on! – kes, käed selja taha seotud, talus kõrvakiile, rusikalööke ja näkku sülitamist, kes siis juba mustjas-sinaka näoga võeti alasti, et peaaegu surnuks piitsutada, kes pekstud näo, verise selja ja jalgadega naelutati lõpuks sellele pinnulisele ristile ja tõmmati maa ja taeva vahele surema?
„Kõrgele üle linna paistab hiilgavast kullast alusel asetsev [valge] troon. Sellel istub Jumala Poeg. Tema ümber on Tema kuningriigi alamad. Ükski keel ega sulg ei suuda kirjeldada Kristuse väge ja majesteetlikkust. Igavese Isa au ümbritseb Poega. Tema läheduse hiilgus valgustab Jumala linna ja voolab välja üle selle väravate, ujutades oma kiirgusega üle kogu maa.” („Suur võitlus”, lk 476)
Kas pole siis ime, et ühel päeval kummardame kõik selle alandliku Jumala ees? Ja kas on üldse küsimust, et peaksime seda kummardamist alustama juba praegu?
In English