Sügisel langevad kevadel tekkinud lehed maha. Lehed puul ja maas. Lehed kui võimalused. Ühed võimalused veel haljendamas, ootamas oma aega. Teised juba möödaläinud, ootavad maas lebades ärakoristamist. Need ongi kokku kogutud suurtesse mustadesse prügikottidesse ja ootavad nüüd transporti. Neid kotte ei ava enam ükski. Lehed olid puul ja ootasid nautimist, kasutamist. Nüüd on nende aeg läbi. Tagasi puule neid riputada ei saa. Neid kas on nähtud ja kasutatud või mitte. Tänaseks ja selleks aastaks on nad läinud. Järgmisel kevadel tulevad uued.
Elu nagu puu ja leht kui võimalus. Neid on seal palju. Sageli ongi ehk raske valida, millist lehte võtta, millist jätta. Veelgi hullem kui teadmatus on hoolimatus – see, et ei peetagi tähtsaks, kas on leht või ei ole, kas tuleb võimalus või mitte. Kui ei nähta võimalusi, ei osata neid ka kasutada. Need on aga olemas. Tuleb vaid pilk tõsta ja kaeda – võimalused ootavad, et neid nopitaks. Võimalused ootavad. Kuid mitte igavesti. Ühel hetkel on nad mustas kotis, nagu puulehed sügisel. Elugi ootab, annab teise võimaluse, avab uksi ja aknaid ning aitab neist ka sisse pugeda. Kuid mitte igavesti.
Ühel hetkel on kõigel lõpp. Ka uste ja akende ridadel ning teistel võimalustel. Sel puhul jääb vaid üle loota, et õige võimalus on juba ära kasutatud. Üks kasutatud võimalus on enam väärt kui miljon kasutamata võimalust ja ühest uksest sisseminek võib viia uute usteni. Usutavasti ei ole võimalustepiirid madalad vaid kõrged. Eriti praegusel n-ö vabal maal, kus ka kristlikku sõnumit on võimalus vabalt, hirmuta, kuulutada.
Kasuta oma elu ja neid võimalusi, mida Jumal sulle seeläbi pakub! Oled seda väärt, et mitte lasta võimalustelehtedel maas mädaneda ja ära viidud saada. Praegu on veel lehti, võimalustelehti, kõikjal, kuhu kaed!
Janne Kütimaa
In English