Ootamatult minu kord

Kas usk tähendab, et kõik tuleb iseenesest, ilma raskete otsuste või isegi eneseületamiseta? Alates ajast, millal hakkasime seminare pidama ja väljaspool oma palvelaid piiblitunde pidama, olin tegelenud nn ristitavate gruppidega ja aidanud inimesi ristimiseks ette valmistada. Kui mind määrati koguduse peale, jätkasin sama juba selles piirkonnas. Seal polnud sisebasseini ja nii pidi ristimiseks kas kuhugi teise palvelasse sõitma või ootama jõgede-järvede jääst vabanemist. Tollel talvel oli ristimisele tulemas kaks õde. Üks minuvanune, kes oli juba paar aastat käinud ustavalt kirikus, aga ta ei tulnud enne ristimisele, kui oli Jumala abiga vabaks saanud ühest veast, mis ilmselt teistele oleks jäänudki teadmata. Veel oli ta oodanud, et tulla koos tütrega, aga esialgu läks tütar kodust ära ega tulnudki ristimisele. Niisiis oli ta kevadel valmis lepinguks Jumalaga. Teine oli noor tütarlaps, kes oli üles kasvanud lastekodus ja suvevaheaegadel olnud ühe lihtsa toreda pereema kodus kolmanda tütre eest. Kui algasid seminarid, tuli ta koos tolle pere vanema tütrega palvelasse. Jumala kutse puudutas ta hinge, kuid miski oli takistanud otsustamist koos sõbrannaga ja nii sai temagi alles selleks kevadeks valmis. Oli tulemas selle aasta Kirjaliku Piiblikursuse kokkutulek Järvamaal Saunametsa puhkekohas. Noor õde oli nõus seal ristitud saama, vanem palus võimalust ristimiseks vaid oma koguduse seltsis.

Laager sai korraldatud ja kuigi rahvast oli juba jäänud üsna väheks, oli ikka oma 30–40 osavõtjat. Tavaliselt olid kutsutud kõnelema jutlustajad ja nemad ka ristisid. Seekord oli küll hingamispäeva hommikul jutlustaja, kuid ta ei saanud ristimiseks jääda.

Nii pidin pisut ootamatult esmakordselt ristima. Selliste talituste juures tunnen alati püha aukartust, mis muudab toimingu veelgi pingelisemaks.

Olin kogu aja vaikselt palves, et kõik toimuks Jumala auks. Saime vette ja püsisime kiirevoolulises vees vaevu püsti. Laususin ristimise juures vajalikud sõnad ja kastsin ristitava vee alla, vool tahtis teda kaasa viia, kuid Jumal aitas õe siiski jalule tõsta.

See oli mulle vist sama suur kogemus kui tütarlapsele, kes avas oma elu Jumalale. Hiljem olen palju kordi sarnases seisus olnud, kuid esimene ristimine oli suur usupingutus, mis ei tähenda, et hiljem on see kuidagi rutiiniks muutunud. Iga ristimine on eriline, ka siis, kui ma pole ristija.

Ükskõik, millise ülesande Jumal sulle annab, ära põlga selle nimel pingutada.

„On paljusid, kes loevad küll Pühakirja, kuid ei suuda mõista selle tõelist tähendust. Kõikjal üle maailma vaatavad mehed ja naised igatsedes taeva poole. Palved, pisarad ja küsimused kerkivad üles hingedest, kes igatsevad valgust, armu ja Püha Vaimu. Paljud on Jumala riigile väga lähedal ning ootavad ainult, et neid sisse kutsutakse.” („Apostlite teod”, lk 71–72)

Olev Uuk